Daniel Tamm: usutavasti pole kaugel aeg, mil ka Eesti eest jookseb platsile mõni mustanahaline või teise põlve immigrant

Jalgpalli fännid. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Daniel Tamm arutleb Sirbis jalgpalli ja rahvusluse üle. 

Algav suvi tõotab taas jalgpalli tähe all mööduda. Selle artikli ilmumise ajaks on tõenäoliselt juba peetud maailmameistrivõistluste esimene kohtumine. Mänguvahendit ei ulata kohtunikule küll karu, nagu oli esialgu kavatsetud, ent turniiri sära sellest ei kahvata.

Jalgpall pole enam ammu pelgalt mäng, kus 22 meest 90 minutit ühte palli taga ajavad (ning sakslased lõpuks võidavad, kui uskuda Gary Linekeri). Sellest on saanud üks võimsamaid organiseerumise viise, mis köidab sel suvel kõigi eelduste kohaselt miljardeid kaasaelajaid. Järgnevaga tahan väita, et jalgpall ei ole mitte ainult üks mõjukamaid rahvusluse edasikandjaid arenenud maadel, vaid et selle põhjal võib visandada üldise kestliku rahvusluse mudeli.

Täpsuse huvides lisan, et jalgpallist rääkides pean ma silmas just rahvuskoondiste-vahelisi mänge ja rahvuslust ennast käsitlen ma suuresti sotsiaalkonstruktivistlikult aluselt. Rahvuslust mõistan seega kui «kujutletud kogukonda» (Benedict Anderson), sest kuigi ühelgi inimesel pole võimalik oma rahvust n-ö tervenisti tunda, käsitame seda siiski ühtse kogukonnana, mis tekitab meis pealekauba tugevaid tundeid. Mõistmaks aga rahvuslust ja selle rolli tänapäeval, on otstarbekas sisse tuua ka Michael Billigu «argirahvusluse» mõiste (banal nationalism), mille all ta peab silmas ideoloogilisi harjumusi, mis võimaldavad rahvusi taastoota, tehes seda sealjuures nõnda iseenesestmõistetavalt, et need harjumused või täpsemalt rahvusluse afišeeringud on täielikult meie igapäevaeluga põimunud.

Kuigi Billig seab oma peamiseks ülesandeks välja tuua, kuidas rahvusriik oma näilist loomulikkust kinnistab, ei soovi ta seda mehhanismi nähtavaks tehes rahvuslust lammutada. Otse vastupidi: tema hinnangul on rahvuslus elujõuline nähtus, mis jääb püsima ka postmodernsel ajal, mil rahvusriikidele regulaarselt viimset päeva kuulutatakse. Andersonile viidates kirjutab Billig, et väljakujunenud rahvusriikides ei ole «kogukond ja selle koht mitte niivõrd kujutletud, kuivõrd nende puudumine muutub kujuteldamatuks.» Billig peatub põgusalt ka spordil ja selle mõjuvõimul, aga MMi kontekstis väärib see aspekt suuremat tähelepanu, kuna ma julgen just riikidevahelist jalgpall pidada üheks kõige võimsamaks ankruks, mis tänapäeval rahvusriike paigal hoiab.

Jalgpallikaugele inimesele kõlab see ehk liiga üldistavalt, sest kui täpne on siiski rääkida kogu maailma mõjutavast alast, teades, et selle jälgijad on valdavas osas mehed? Kui klubijalgpall läheb tõepoolest tõsiselt korda vaid tühisele osale maailma elanikkonnast, siis MM on nõnda mastaapne üritus, et selle põhjal saab teatud üldistusi kindlasti teha.

Belgia jalgpallikoondise fännid 2017. aastal Tallinnas. Foto: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Viimast MMi jõudis vaatama näiteks 3,2 miljardit inimest ehk ligi pool inimkonnast. Samuti on tõsi, et riikides, kus jalgpallikoondist pole eriline edu saatnud, on ka tunded leigemad (sh Eestis). See ei tähenda aga automaatselt, et kaasmaalaste sportlikud saavutused kodanikud külmaks jätavad. Meenutame kas või 2012. aastat, mil Eesti EMist ühe mängu kaugusel oli – teatud rahvuslike meeleolude tõusu võis täheldada ka toona. Ühest 2007. aastal läbi viidud uuringust selgus, et küsimusele «Kui uhked te olete, kui teie riigil läheb rahvusvahelistel spordivõistlustel hästi?» vastatakse üle kogu maailma küllaltki sarnaselt. Kokku küsitleti 25 riigi kodanikke ning kõikide keskmine jäi neljapunktiskaalal vahemikku 2,9–3,8. Sealjuures oli just sugu ainuke tunnus, mis uhkustunnet ei mõjutanud (erinevalt näiteks vanusest, usulisest kuuluvusest, majanduslikust seisust jms).

Julgen just riikidevahelist jalgpall pidada üheks kõige võimsamaks ankruks, mis tänapäeval rahvusriike paigal hoiab.

Rahvuskoondis on kui kogukonna sümbol, mis võimaldab selle liikmetel n-ö ühe tähistaja taha koonduda. Näiteks toonitab Anderson eraldi ühislaulmise mõjuvõimu. See leiab aga tänapäeval aset eelkõige staadionidel (Eesti on siinkohal oma laulupidude traditsiooniga tähelepanuväärne erand). Lisaks ametlikule hümnile on iga koondise poolehoidjatel oma repertuaar, mida küll pigem skandeeritakse kui lauldakse, aga mõtet see ei muuda.

Rahvust võivad peale staadionilaulude esindada ka erinevad žestid ja muud koreograafilised lahendused. Näiteks võib Islandi viimaste aastate edukaimaks ekspordiartikliks pidada nn viikingiplaksutust, mis on pärast 2016. aasta jalgpalli EMi levinud üle kogu maailma. Samuti on staadion (või ka mängude ühisvaatamised) suurepärane võimalus näost näkku oma kogukonnakaaslastega tutvust teha, misläbi kaob ajutiselt Andersoni kujutletuse aspekt: kõnealune kogukond, mis teatud mõttes esindab rahvust, ongi siin ja praegu ühise eesmärgi nimel väljas: elatakse kaasa oma üheteistkümnele kaasmaalasele platsil.

Sealjuures ei tulda koondisele toetust avaldama ei neutraalses meeleolus ega juhuslikus värvigammas, vaid jalgpallihuviliste mass kirendab lipuvärvidest ja õhk on patriootlikest aadetest paks. Tagatipuks ei nähta selles midagi kummalist, kuigi mõnes teises kontekstis kutsuks säärane rahvusluse paraad esile kui mitte halvakspanu, siis hämmastuse kindlasti (seda vähemalt tänapäeva demokraatlikes riikides). Lipuvärvidega üle võõbatud ülevoolav inimsalk suurlinna tänavatel paneb kindlasti nii mõnedki pead pöörduma, kuid pilt saab selgemaks, kui see kamp suundub staadionile koondist toetama. Hoides pöialt ühele rahvusmeeskonnale, loovad fännid oma enesepildi kõrval ka kollektiivset identiteeti, jõutades oma rahvust ühiskondlikult aktsepteeritud viisil. Teatud mõttes on seega tegu «võimsa ühiskondliku palsamiga», mis võimaldab erinevad inimesed ühe eesmärgi nimel ühendada, samamoodi nagu seda teevad Margus Oti hinnangul üleriigilised talgud.

Taani jalgpallikoondise fännid. Foto: CLODAGH KILCOYNE/REUTERS

Niisiis pole kahtlust, et jalgpall ja rahvuslus on seotud. Enamasti käsitletakse jalgpalli rahvuse suhtes sekundaarsena, kuna see jõutab juba olemasolevat. Need rollid saab aga ümber keerata, vaadeldes rahvuskoondiste-vahelist jalgpalli kui rahvusluse edasise arengu malli. Praegusel globaliseerumise ajastul täheldame mõnes rahvusriigis suletuse ja välistamise suundumust, mis võib aga ühel hetkel saada saatuslikuks nende kestlikkusele. Arutelud lõimumise võimalikkusest on rändekriisi taustal taas kanda kinnitanud ka Eesti avalikus ruumis. Suurepärane eduka integratsiooni näide on aga nimelt rahvuskoondised. Eesti kontekstis saame rääkida venelaste lõimimisest, Lääne-Euroopas on kõne all pigem endiste kolooniate asukad ja nende järeltulijad. Koondislased, kelle õlul lasub vastutus terve oma riigi ees, valitakse välja (vähemalt idee poolest) oma erialaste oskuste ja koostöövõime põhjal ehk ausa konkurentsi alusel. Esindades oma riiki, seavad nad oma rahvusliku kuuluvuse ettepoole rassilistest ja kõikidest teistest: pole oluline, kust keegi pärit on, loeb vaid see, mille nimel ta praegu pingutab.

Suurepärane eduka integratsiooni näide on aga nimelt rahvuskoondised. Eesti kontekstis saame rääkida venelaste lõimimisest, Lääne-Euroopas on kõne all pigem endiste kolooniate asukad ja nende järeltulijad.

Vähemalt ideaalis, sest tegelikkuses kulgeb integratsioon jalgpalliski üle kivide ja kändude. Äsja puhkes näiteks poleemika Itaalia Ghana päritolu mängumehe Mario Balotelli ümber, kes pääses pärast pikka pausi taas koondist esindama ning nimetati koguni varukapteniks. Tribüünidel tervitas teda aga loosung: «Minu kapten on itaalia verd», mis küll peagi ära korjati. Tervitatav oli siiski üleüldine Balotellit toetav hoiak, lisaks tulid tema koduklubi Nice’i fännid välja oma plakatiga, kus seisis: «Must nahk, punane veri – Mario, siin oled sa kapten» (must ja punane on Nice’i värvid). Mis viitab sellele, et jalgpall siiski rohkem ühendab kui lõhestab rahvast.

Kui uskuda üht hiljutist analüüsi, siis elatakse ka Hispaanias rahvuskoondisele ühiselt kaasa, vaatamata süvenevatele sisepingetele (katalaanide ja baskide iseseisvusetaotlused jms). Usutavasti pole kaugel aeg, mil ka Eesti eest jookseb platsile mõni mustanahaline või teise põlve immigrant. Sellest võib saada üks tõhusamaid relvi võitluses rassistlike hoiakute vastu. Selline olukord aitaks lahendada välistamise indiviidi tasandil (vastus küsimusele, kes on õige eestlane: see, kes Eestit esindab). Kuid probleem jääb püsima kollektiivsel tasandil. Kuidas vältida kapseldumist ja soodustada avatust, minetamata oma eripära?

Hispaania jalgpallifännid Foto: Scanpix

Küsimus arengust ja iseendaks jäämisest on Eesti kultuuriruumis pidevalt pildil olnud (eriti Gustav Suitsu kuulsas sõnastuses). See seondub Juri Lotmani püstitatud küsimusega «kuidas saab süsteem areneda, säilitades ühtlasi oma identiteedi?», mida ta pidas esmatähtsaks igasuguse semiootilise süsteemi puhul. On selge, et jalgpall ei saa pakkuda ammendavat vastust nõnda fundamentaalsele probleemile, ent võib ehk teatud suuna siiski kätte näidata. Abiks võib seejuures võtta Lotmani antikultuuri mõiste, mille ta on avanud Boriss Uspenskiga kahasse kirjutatud artiklis «Kultuuri semiootilisest mehhanismist». Antikultuur on kultuuri vastand, mida tajutakse «omamoodi peegelpildina» ehk teisisõnu kui «miinusmärgiga kultuuri». «Sellest olenevalt on piirjuhul mis tahes teine kultuur – millel on teistsugune väljendus ja teised seosed – antud kultuuri vaatepunktist antikultuur». Siinkohal käsitlen kultuuri ja antikultuurina kahe rahvuskoondise fänne, kes on staadionil «duaalselt korrastatud ja järskude piiridega reglementeeritud», mistõttu nad ei «teadvusta antikultuuri ruumi avatud ruumina». Kuid eristus nende vahel on siiski ületatav. Lotmani järgi algab assimileerimine teisele nime andmisega, määrates teisele koha oma kultuurimaailmas ehk kodeerides teist oma kultuurikoodi abil.

Sellega seostub Mihhail Bahtini dialoogi mõiste, kus Bahtin nägi esmatähtsana potentsiaalset vastust, aktiivsust, mille abil kuulaja tungib läbi võõra kultuurikihi ja konstrueerib oma ütluse sellel võõral territooriumil. Just nõnda on tema hinnangul võimalik luua interaktsioon erinevate rõhuasetuste ja vaatepunktide vahel. Sama kehtib ka staadionil, kus kodumeeskonna fännid peavad piltlikult öeldes end külastajate tribüünidele kujutlema, et luua alus dialoogiks, et näha sama väljakut teise vaatenurgast. Sellest võiks omakorda areneda tõdemus, et tegelikult on antikultuuriline konstruktsioon fännide puhul ekslik, kuna kultuur, mida fännid esindavad, on siiski üks ja illusiooni üksteisele vastandumisest on tekitanud vaid poole valimine. Sama hästi oleksid nad võinud olla sündinud teisel pool riigipiiri ja olla hoopis mõne teise rahvuskoondise eest väljas. Piirid rahvuste vahel on nende esindajatele olulised ning tähenduslikud, kuid just äsja visandatud käsitlus aitab näha nende piiride konstrueeritust ning luua aluse produktiivseks dialoogiks.

Mõnes mõttes annab säärane jalgpalli mikrotasandi näide kätte suuna, kuhu rahvusriikide suhtlus nende jätkusuutlikkuse huvides areneda võiks. Alata võikski see tõdemusest, et kujutletud vastaspoolega on meil tegelikult ühist rohkem kui erinevat. Loomulikult lähevad ka eri koondiste poolehoidjad teinekord karvupidi kokku, kuid need näited on selgelt liialdatud, arvestades riiukukkede osakaalu fännide koguhulgas. Pigem sublimeerib jalgpall vägivalla, võimaldades viha staadionil üheskoos välja elada. Selle asemel kultiveerib see rahvuslikku ühtekuuluvust ja uhkust, pakkudes lisaks meelelahutusele ka koha, kuhu kuuluda, ning identiteedi, millega end siduda – seda kõike ühtlasi rahvust jõutades. See annab veelgi enam põhjust peagi algavale MMile kaasa elada, olgu Eesti esindatusega seal nagu ta on.