Juhtkiri: tasakesi tagasi normaalsusesse

Euroopa Keskpanga president Mario Draghi Foto: SCANPIX

Paberraha trükitakse ikka edasi (ei tasu muretseda), ent omalaadses bürokraatlik-poeetilises keeles rahatrükiks kutsutud programmi lõpptähtaja kuulutas Euroopa Keskpanga nõukogu eile Riias välja küll. 2015. aasta algusest kestnud igakuine keskpankade võlakirjade ostmine kümnete miljardite eest saab lõpu selle aasta jõuludega. Just lõpptähtaja väljakuulutamine ongi uudise tuum.

Mida see siis tavalisele inimesele tähendab, on ju kombeks küsida nendegi asjade kohta, mis tunduvad olevat keskmise Mari või Jüri igapäevatoimetustest lausa kosmilistes kaugustes. Keskpanga otsuses peegeldub hinnang euroala inflatsioonile ja majanduskasvule.

Hea majanduskasv järgnes keskpankade varaostude programmile ning praeguseks on ka inflatsioon majandusele tervislikuks peetava kahe protsendi piirimail. See tähendabki nn tavalisele inimesele normaalset, õpikutarkuste abil enam-vähem hoomatavat majanduskeskkonda, kus ühtpidi pole karta, et inflatsioon kohe homme su säästud ära sööb, ja teistpidi pole ka suuremat mõtet oma tarvilikke oste ja investeeringuid edasi lükata lootuses, et raha kasvab sukasääres, aga mitte äri ajades.

Keskpanga otsuses peegeldub hinnang euroala inflatsioonile ja majanduskasvule. Kokkuvõttes on see liikumine tagasi normaalse olukorra poole.

Kokkuvõttes on see liikumine tagasi normaalse olukorra poole, kus Euroopa Keskpank jälgib inflatsiooni ja nihutab selle kahe protsendi lähedal hoidmiseks intressimäärasid nõksukese üles- või allapoole. Selle seisuni on aga veel jupp aega, sest esialgu on jutt ju vaid võlakirjaostude vähendamisest ja lõpetamisest. Intressimäärad lubab aga eilne otsus hoida praegusel väga madalal tasemel kuni järgmiste otsusteni. Muidugi ei tasu seejuures raudse veendumusega oodata, et laenamine jääb igavesti sama odavaks, ent «lõdvast» rahapoliitikast taganetakse siiski samm-sammult.

Rahatrüki algus ise ei olnud Euroopa Keskpangale 2015. aastal tavapärane poliitika, vaid sellest oli püütud aastaid hoiduda. Tolleks hetkeks oli aga euroalal olnud juba mitu kuud deflatsioon ning sellele eelnenud mitmel aastal kahest protsendist tunduvalt madalam inflatsioon. Ja majanduskasv oli kehvake. Neis oludes oli lihtsam teha õgvendusi varsema range joonega võrreldes.

Nüüd aga räägitakse Eestis juba mõnda aega majanduse ülekuumenemise ohust ning selle taustal ongi loomulikult Euroopa majanduse hea käekäik. Üle kogu kontinendi ei ole aga hoiakud rahapoliitika suhtes ühetaolised ja päris ühesugused pole ka kultuurid nende hoiakute taustal. Ühisrahal on palju ilmseid eeliseid. Aga arusaamine, et sellises ühiskatlas kohanemiseks tuleb vajadust mööda kärpida ja reformida, jõuab kohale raskustega eriti neile riikidele, kus on ajalooliselt harjutud oma majandusest üleliigset õhku välja laskma pigem devalveerimisega.