Priit Pullerits: hull ažiotaaž

Priit Pullerits Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Spordireporter Tarmo Tiisler lõi juba nädala algupoolel oma mehise registri tuntud headuses lahti, kui kuulutas, lausa rõkkas ETV ekraanil: «No nii, nüüd me alustame!» Võttis siis tuure paar kraadi vähemaks, et jõuda crescendo’ga üleskutseni: «Ja siis – läksime!»

Kuhu küll?! Vaatama, kuidas järgmine kuu aega Venemaal jalgpalli mängitakse.

Eesti rahvas on läinud isegi meile hirmtähtsat rukist lõikama palju vaoshoitumalt.

Kaine mõistusega eestlasena on väga raske aru saada ažiotaažist, mis jalgpalli MM-võistluste ümber on lõkkele löödud. Kohati on tunne, nagu läheksime aastal 1989 Kremli käest rahvuslikku vabadust tagasi nõudma. Kuigi faktipõhiselt, arutute emotsioonideta vaadates pole meil ida pool loitva jalgpallihullusega mingit pistmist.

Võib aru saada, et mõned eestlased elavad Inglismaa meistrisarjas kaasa FC Liverpoolile, sest selle eest mängib mõnikord meie mees Ragnar Klavan. Aga pole kuulnud, et mõne osaleva riigi koondise varumängijate pingil istuks keegi, kelle vanavanaisa oli pooleldi eestlane. Ei ole kuulnud, et mõne meeskonna abitreeneri endise abikaasa parim sõbranna oleks olnud eestlane. Ja ei ole kuulnud, et mingi esinduse füsioterapeudi täditütre klassis õppis kaks kümnendit tagasi keegi vahetusõpilane Eestist. (Võib-olla uurivad jalgpalliajakirjanikud saavad siit motivatsiooni osutatud suundades kaevama hakata?)

Valus on vaadata, kui eestlased agressiivse jalgpallimanipulatsiooniga kaasa jooksevad.

Miks Eesti Rahvusringhääling jalgpalli ümber vahtu klopib, on muidugi selge. Kui pühendad järgmise kuuga üle kolmesaja tunni jalgpallile, tahad ju, et inimesed seda vaataksid. Pealegi ei maksa unustada tänuvõlga Eesti jalgpallikuningale Aivar Pohlakule, kelle juhitud jalgpalliliit andis mullu suvel ERRile ligi miljon eurot tulevaste turniiride ülekandeõiguste hankimiseks. Aga on valus vaadata, kui eestlased, kes muidu skeptilise meelega, selle agressiivse turundusmanipulatsiooniga mõtlematult kaasa lähevad.

Isegi kui vaatate pakutavast kolmesajast tunnist ainult pool, teeb see kokku üle kuue ööpäeva jutti. Või üle kolme ja poole töönädala. Või viis tuhat lehekülge loetud raamatuid. Ja seda kõike ilusal suveajal!... Vastu saate näha 2,2–2,7 väravat ühe mängu ehk pooleteise tunni kohta. Kohtuvad näiteks Panama–Tuneesia, Senegal–Kolumbia, Iraan–Maroko jne.

Uskuge, nii kerge on jätta selle ažiotaažiga kaasa jooksmata. Ärge pange telerit mängima. Jätsin selle neli aastat tagasi MMi ajal tegemata. Turniiri lõpus lehest silmasin: Saksamaa võitis finaalis Argentina 1:0. Sain sama «targaks» kui need, kes vaatasid. Aga säästsin suvist väärtuslikku aega.

Ent kui tahtejõust jääb vajaka, meenutage, kuidas Venemaa poliitilise tegevuse tõttu on aastate jooksul kõlanud ettepanekuid ta turniiri korraldamise õigusest ilma jätta – paraku tulutult. Ja mõelge, kas tahate anda panuse sealse MMi vaatajate arvu kasvatamisse, et Putinil ikka jätkuks, millega uhkustada.