Tänavu tähistatud Karl Marxi 200. sünniaastapäeva puhul kinkis Hiina Rahvavabariik filosoofi sünnilinnale Trierile Saksamaal pronkskuju.

FOTO: Shan Yuqi/Chine Nouvelle/sipa/Scanpix

Neomarksistlik kõrgharidustsunami tuiskab meie poole, hoiatab Hardo Pajula. Hiidlaine käima lükanud maavärina epitsentris on lääne ülikoolide humanitaarteaduskonnad, mille mõju me alahindame omal riisikol.

Kui töötasin veel pangas, kutsus jaoülem mu kord kaasa töövestlusele, kus küsitleti üht valuutadiileriks kandideerinud noormeest. Noorsand oli just lõpetanud mingi kooli ja kirjutanud lõputöö, millest ta tahtis meile kangesti rääkida. Seal pole midagi imestada, küllap oli see kõige suurem vaimne pingutus, mis tal oli oma senisest elust ette näidata. Kui me siis küsisime, mis järelduseni ta diplomitöös jõudis, saime mõneti üllatavaks vastuseks, et pankurid on vereimejad (tõsi küll, mitte päris selles sõnastuses).

Ma ei kahtle üleüldse, et selle väite kasuks on nii minevikust, olevikust kui ka tulevikust tuua nii mõnigi hea näide, aga asja iva peitub praegu siiski mujal. Meid pani kulme kergitama eelkõige see, et panka tööle pürgiv noormees valis kohe nii jõulise avangu. Arvasin endamisi, et siin on kaks võimalust. Esiteks võib ta olla ebaviisakuseni otsekohene. Teine võimalus on see, et ta ei saa aru, millest ta enda töö õigupoolest rääkis. Tegin endamisi panuse teisele võimalusele ja jutuajamise edasine käik kinnitas paraku selle oletuse õigsust.