Kuidas ometi oleme suutnud – napp miljon kõnelejat – säilitada oma imeilusa, aga täiesti teistsuguse keele keset tohutu suurt indoeuroopa keelte – väidetavalt umbes 2,6 miljardit kõnelejat – ookeani? Kuidas me oleme suutnud olla nii uhked, nii enese- ja meelekindlad?
Kõige lihtsam oleks öelda, et see on ime. Ja see ongi ime. Aga isegi imed ei sünni iseenesest, vaid nendegi jaoks tuleb kõvasti tööd teha ja vaeva näha. Ime on saanud sündida, sest oleme just sellised, nagu oleme. Hariduse usku, töökad, targad, hakkajad, vintsked vennikesed, kes ei jää õnnetuse korral norutama, vaid leiavad ka kõige lootusetumast olukorrast alati väljapääsu. Kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Mammil on mitu korda olnud võimalik tutvustada Eestit ja eestlasi inimestele, kes polnud meie riigikesest varem kuulnudki. Muidugi pidi ta oma esitluse hästi läbi mõtlema, kõigepealt enda jaoks. Ja tõepoolest, ükskõik mis olukorda eestlasi ka ei pandud, tulid nad sellest ikka auga välja. Küüditati puupaljana Siberisse – natukese aja pärast olid nad sinna endale sellise talu rajanud, et tunnistati uuesti kulakuks ja saadeti veel kaugemale põhja… või pakuti neile kolhoosiesimehe kohta. Põgenesid vaid seljariietega üle mere Rootsi, ja peagi olid nad seal üles ehitanud karjääri ja kindlustanud oma perekonna tuleviku. Jah, mõned vajusid musta masendusse ja jõid ennast surnuks, mida juhtus igal pool, ka kodukamaral, aga neid polnud märkimisväärselt palju.
/nginx/o/2015/10/01/4545465t1hb82a.jpg)
