Aastal, mil Eesti Vabariik tähistab suure hooga oma 100. sünnipäeva, kusjuures just tuleval nädalal marsitakse võidupüha auks, mõtleb mammi üha rohkem selle üle, kuidas see riik üldse võimalikuks on saanud. Nii pisike rahvas, nii maailma tuulise veerekese peal? Mammi ei väsi endalt küsimast, kuidas pole me mitte ainult lihtsalt ellu jäänud, vaid arenenud eneseteadlikuks kultuurrahvaks, kuigi igat sorti vallutajad on pühkinud üle meie läänest itta ja idast läände, lõunast põhja ja põhjast lõunasse. Kogu selle sajanditepikkuse alavääristamise ja põlastamise taustal.
Tellijale
Mammi on õnnelik selle üle, et on eestlane (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas ometi oleme suutnud – napp miljon kõnelejat – säilitada oma imeilusa, aga täiesti teistsuguse keele keset tohutu suurt indoeuroopa keelte – väidetavalt umbes 2,6 miljardit kõnelejat – ookeani? Kuidas me oleme suutnud olla nii uhked, nii enese- ja meelekindlad?
Kõige lihtsam oleks öelda, et see on ime. Ja see ongi ime. Aga isegi imed ei sünni iseenesest, vaid nendegi jaoks tuleb kõvasti tööd teha ja vaeva näha. Ime on saanud sündida, sest oleme just sellised, nagu oleme. Hariduse usku, töökad, targad, hakkajad, vintsked vennikesed, kes ei jää õnnetuse korral norutama, vaid leiavad ka kõige lootusetumast olukorrast alati väljapääsu. Kui mitte kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!