Indrek Schwede: jalgpall on diktaatorite jaoks liiga suur mäng

30. oktoober 1934. Benito Mussolini tervitab Roomas 15 000 spordiklubide liiget, kes on kokku tulnud üle kogu Itaalia ja rivistunud fašistide marsi 12. aastapäeva tähistamiseks. Foto: Topham Picturepoint

Diktaatorid on jalgpalli loomupäraselt võõristanud, sest soovitud tulemus on garanteerimatu ja sellele kaasaelava rahvahulga meelsus kontrollimatu, kirjutab jalgpalliajaloolane Indrek Schwede.

Massiteatrit eelistanud Benito Mussolini taipas siiski kiiresti, et jalgpalli ei saa eirata, ja püüdis mängu abil luua rahvusühtsust. Rahvusvaheliselt isoleeritud Francisco Francole toimis Madridi Real kui välissaatkond. Adolf Hitler ja Jossif Stalin jätsid jalgpalli potentsiaali kasutamata.

Esimese maailmasõja eelses Itaalias oli kaks kogu maad ühendavat institutsiooni: katoliiklus ja sotsialism ning kumbki polnud huvitatud spordi arendamisest. Kaheldi selle sotsiaalsetes tagajärgedes. 1909. aastal kutsus sotsialistide ajaleht Avanti! üles jalgrattaspordi võistlustel rajale naelu viskama. Organiseeritud sport tähendas sotsialistidele klassivõitluse reetmist ja naeruväärset tsirkust. Sotsialistliku Partei noortekongress 1910 nimetas sporti rahva taandarendajaks, võttes jõulise hoiaku: sport nõrgestab ja hävitab inimkeha ning viib liikide mandumiseni. Samas ei saanud sporti keelata, sest see huvitas noori.