Kim Jong-Un ja Donald Trump.

FOTO: Falos/Mega

Igasugune võrdlus on alati kohmakas, suunav ja ekslik. Kuid ma pole kunagi nõus väitega: «neid asju ei saa võrrelda». Saab! Alati saab, isegi kui võrdluse tulemuseks on tõdemus, et tegu on äärmiselt erinevate asjadega.

Igasugune võrdlus on alati kohmakas, suunav ja ekslik. Kuid ma pole kunagi nõus väitega «neid asju ei saa võrrelda». Saab! Alati saab, isegi kui võrdluse tulemuseks on tõdemus, et tegu on äärmiselt erinevate asjadega.

Mis mõttes saab siis tõmmata paralleele Donald Trumpi ja Mihhail Gorbatšovi vahele? Mõlemad mehed sattusid teatud asjaolude kokkulangemisel üliriigi etteotsa. Mõlemat kannustas soov midagi muuta. Siinkohal vist sarnasused lakkavad?

Erinevusi on nii palju, et nende loetlemisele võiks kulutada lehekülgi, kuid see viiks meid eemale selle loo peamõttest. Peamõte on see, et kui Gorbatšovi tegevuse aegu lagunes n-ö idablokk, siis kas Trumpi aegu ei lagune lääneliitlus?

Isiku roll ajaloos

Rõhutan: Moskva kureeritavad ühendused ei lagunenud mitte niivõrd Gorbatšovi tõttu, kuivõrd tema tegevuse ajal. Jätkusuutmatu pseudokommunistlik ideoloogiline süsteem oleks lagunenud nii või naa, eelkõige NSVLi enda sisemise kuhtumise tõttu. Gorbatšovi muudatuste kava toimis lihtsalt päästikuna, mille järel vallandus ahelreaktsioon ja Moskva endised vasallid jooksid laiali, kes vabanenult hõisates, kes segaduses oma kohta otsides.

Isiksuse roll ajaloos on lõputu vaidlus. Kas ajaloolised protsessid käivituvad ühe mehe tahte alusel või lihtsalt see üks inimene juhtub juba käivitumas olevaid nähtusi juhtima? Minu enda arvamus kaldub pigem viimase poole, et igal konkreetsel persoonil on võimalik objektiivseid suundumusi nihutada vaid suhteliselt kitsas koridoris, kuid suur suundumus on ette antud.

Neid «etteantud» muutujaid ei tule mõistagi võtta millegi jumaliku ettemääratusena. Ei, pigem on tegu n-ö loodusseaduste suurusjärgus olevate jõududega, mida inimese tegevus võib küll veidi nügida, kuid mille toob varem või hiljem pendliefekt tagasi n-ö normaalsusesse. Kõige lihtsamad neist on ehk haldussuutlikkus, majanduslik võimekus, ressursibaas jne.

Kui loomulik on lääneliitlus?

Nii et kui Gorbatšovi ajal vajus õhust tühjaks vankumatuna näiv nn kommunismilaager, siis kuidas on lugu sellega, mida me armastame nimetada «kollektiivseks lääneks»?

Trumpi hoolimatu rahmeldamine loob ohtliku hõreduse lääne klubides. Igasugust võimaluste akent kipuvad alati ära kasutama igat masti vastutoimetajad või lihtsalt juhuseotsijad. See, et Venemaa mõnuga lääne erimeelsustele hagu alla paneb, on siililegi selge. See, et Hiina tõmbab vähemalt Ida-Euroopas laiali oma võrku, mis peaks tööle hakkama, kui Euroopa peaks murenema, on ka silmanähtav.

Minu peamine küsimus ongi: kas lääs on sedalaadi loomulik liitlus, mis peab vastu ka sellele katsumusele? Et Brexiti ja Trumpi löödud mõrad kasvavad loomuldasa ise kinni ja mõne aja pärast on lääs sama tugev ja ühtne nagu enne?

Eks see sõltu nüüd suuresti sellest, kui palju sellesama lääne osalised soovivad senist liitu hoida, olgu selleks konte kokku kasvatavaks liimaineks ühised väärtused või siis pragmaatlised kaalutlused.