Peter Lõhmus: institutsioonide hindamise näiline lihtsus ehk Miks on raske mõista Indrek Neiveltit

Peter Lõhmus FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Rahandusekspert Peter Lõhmus kirjeldab Eesti Panga näitel, millest me ilma võime jääda, püüdes teha institutsioone «efektiivsemaks» ülelihtsustavate mõõdupuude järgi.

Kahjuks kiputakse institutsioonide tähtsust igapäevases elus alahindama. Nende vajalikkust tunnetatakse siis, kui riigis on probleeme ja majandus kiratseb. Parematel päevadel peetakse majanduse ja riigi funktsioneerimist aga iseenesest mõistetavaks ja teinekord, nagu selgub, liigseks luksusekski. Ma olen kaugel status quo toetamisest – keskkond ja vajadused muutuvad ning alati saab paremini.

Ka bürokraatial on omadus aeg-ajalt paljuneda (seda nii riigi- kui ka erasektoris). Kuid institutsioonide reformimisel peab olema selgelt kindlaks määratud põhjus ja eesmärk. Punktist A punkti B jõudmine nõuab hoolikat navigeerimist, et koos pesuveega last välja ei visataks. Veel enam, pideva ja valimatu kriitika ning sagedaste muutustega kaasneb oht murendada institutsioonide töövõimet, nende mainet ja lõpuks ka ühiskonna usku nende vajalikkusse. See võib kaasa tuua juba tõsisemaid tagajärgi, mis vääriksid eraldi käsitlemist. Seetõttu ongi raske aru saada Indrek Neivelti mõtteavaldusest Eesti Panga «efektiivsusest» (Indrek Neivelt, «Kes peaks Eesti Panga ebaefektiivsuse kinni maksma», Pealinn 6.06).

Pole kahtlust, et küsimus institutsioonilise raamistiku ja selle ulatuse kohta on väikeriikidel teravam kui suurtel. Prioriteete seada ja rahalisi võimalusi hinnata pole Eestis kerge, kuid seda tähtsam selle juures professionaalsus. Ma jätan siin kõrvale Eesti Panga nähtavad ja käegakatsutavad funktsioonid, nagu näiteks rahapoliitiliste tehingute tegemine pankadega, sularaharingluse korraldamine, põhjendatud majanduspoliitiliste otsuste jaoks vajaliku statistika koostamine, ning alustan tõsiasjast, et Eesti Pank on osa Euroopa keskpankade süsteemist