Anti Haugas: Rail Balticut pole vaja. Või äkki ikka on?

Rail Balticu vastane meeleavaldus majandusministeeriumi ees. lt/: Foto: LIIS TREIMANN Foto: LIIS TREIMANN / PM/SCANPIX BALTICS

Meil ei ole hakkamasaamiseks ja elutsemiseks tegelikult tõesti väga paljusid asju vaja, kuid see on rohkem valikute küsimus, kirjutab Võru linnavolikogu liige ja Reformierakonna Võru piirkonnajuht Anti Haugas. 

Rail Balticut pole vaja. Täpselt samamoodi saaksime Eestis hakkama ka ilma Eesti Rahva Muuseumita. Väikesadamaid mida on Euroopa rahade eest aastate jooksul kõpitsetud, poleks tegelikult nii palju vaja. Väga paljud teed võiks kasvõi homne päev üles võtta – polnud neid 50 aastat tagasi ja inimesed said ikkagi liikumisega hakkama, rääkimata sellest, et teid ehitades on julmalt üle looduse rullitud.

Liiatigi, miks peaksin riigile makse tasuma, et midagi kuhugi Kapa-Kohilasse ehitataks – satun sinna kanti parimal juhul korra kümne aasta jooksul. Mul ei peaks olema mitte mingisugust huvi, et minu maksurahasid üleüldse niisugustesse kohtadesse ja nende avalikesse teenustesse kanaliseeritakse, kus ma ei käi või mis minusse ei puutu.

Kõik see on muidugi ilmselge demagoogia. Meil ei ole hakkamasaamiseks ja elutsemiseks tegelikult tõesti väga paljusid asju vaja, kuid see on rohkem valikute küsimus. Põhimõtteliselt on võimalik ellu jääda ka isolatsioonis ja pöörduda tagasi naturaalmajanduse juurde – kõik, mida kohapeal toodad, seda ka kohapeal tarbid. Niimoodi talitades võiks riik oma pillid kotti panna ja tule kustutada – sellise suhtumisega võiks kõik selle, mida meil on nüüdseks juba pea kolm aastakümmet ehitatud, lihtsalt ära lõpetada, las tegutseb siis igaüks oma koduse majapidamisega. Oma riik on kallis ja mitte ainult emotsionaalselt. Meie riik on aga võtnud teise suuna – olla osa maailmast ja olla sellega ühendatud.

Põhimõtteliselt on võimalik ellu jääda ka isolatsioonis ja pöörduda tagasi naturaalmajanduse juurde – kõik, mida kohapeal toodad, seda ka kohapeal tarbid.

Avalikke teenuseid osutatakse riigi vaates võimalikult solidaarselt, kandes solidaarselt ka nendeks tehtavaid kulutusi. Eestis tähendaks töötavale inimesele Rail Balticu ehitamine isegi juhul, kui projekt Eesti jaoks kaks korda kallimaks muutuks, järgmise kaheksa aasta jooksul ca kuue eurost väljaminekut kuus. Samal ajal loob Rail Baltic uut väärtust juba nii enne selle ehitamist, ehitamise ajal kui ka pärast ehitamist. Seda nii otseste kui kaudsete töökohtade näol, uute teadmiste näol, mida tänu projektile luuakse. Rääkimata sellest, et iga kuue euro kohta, mida Eesti sellise stsenaariumi korral projektis maksaks, panustab Euroopa Liit juba tänase teadmise kohaselt tänu RB rajamisele Eestisse üle 12 euro. Seda ilma, et hakkaks üleüldse kaudseid tulusid arvestamagi.

Ütleks, et see on märksa parem investeering, kui see, mida Eesti finantsasutused suudavad täna mistahes inimesele või ettevõttele pakkuda. Muidugi, inimestesse investeerida tuleb, aga üheks investeeringuks on ka see, kui anda inimestele täiendavaid võimalusi oma oskuste realiseerimiseks - kõik paraku pole tööl IT-sektoris, kõik pole teadlased, kõik pole investeerimispankurid. Ehitussektor on Eestis jätkuvalt oluline ning üleolevalt nentida, et milleks pakkuda meie ehitajatele tööd, neil parematki teha, on pehmelt öeldes küüniline ja reaalsusest irduv seisukoht. Eesti ehitusettevõtted ehitasid 2017. aastal Eestis ja väljaspool 2,5 miljardi euro eest, kasvades 18 protsenti.

Tõsi, meile pole Rail Balticu raudteed eluliselt vaja ning küllap leiduks riigis hulgaliselt neid eluvaldkondi, murekohti ja väljakutseid, mille võiks inimlikust perspektiivist lähtudes prioriteetidenimekirjas ettepoole tõsta, kasvõi igaühele sularaha käe peale laduda – näiteks iga kuu igale tööealisele Eesti inimesele kuus eurot juurde. Iseasi, kui palju sellest viimasest tegelikult peale lühiajalise rõõmu ka tegelikult kasu on. Tõsiasi on see, et tegelikult saame avalikku teenust palju enama eest, kui eraldiseisvalt igaüks sellesse oma maksuraha panustab. Mõistagi, me võime olla teinekord täiesti õigustatult rahulolematud selle teenuse kvaliteediga – avalik teenus või ühisomand pole pea kunagi kvaliteedilt võrreldav erasektori pakutavaga, sest nende teenuste osutamise eesmärk on erinev. Ühel puhul on selleks teatud avaliku funktsiooni täitmine, kus lastakse mõisa köiel kasvõi lõpmatuseni lohiseda, kuid kasumit taotleva eraettevõtte puhul hääletab tarbija lihtsalt jalgade ja rahakotiga.

Ütleks, et see on märksa parem investeering, kui see, mida Eesti finantsasutused suudavad täna mistahes inimesele või ettevõttele pakkuda.

Ühendused on olulised ja reeglina ka kasulikud, seda teab isegi kõige majandusvõõram inimene. Siiski, Rail Balticut poleks ainult Eestile vaja, aga tuleb ka mõista, et see pole ka ainult Eesti projekt. Sellise dimensiooni tekitamine on eos vale ja viib ka kõige vilunuma majandusinimese valedel eeldustel põhinevate väärjärelduste tegemiseni.

Rail Balticu ülesanne on Eesti, Läti ja Leedu Euroopaga ühendamise läbi luua uusi võimalusi, mida me ehk hetkel veel isegi päris täpselt ette ei oska näha. Võimalus pole «money in your pocket», aga see on potentsiaal. Potentsiaali ära kasutamine sõltub aga inimestest. Ühiskonnast, kes on kas nutikad ja pealehakkajad optimistid, kes suudavad võimalusi realiseerida ka kõige keerulisemates olukordades, samal ajal, kui pessimistid ei suuda rakendust leida ka kõige ilmselgematele hüvedele, mis neile osaks on saanud. Erinevalt investeerimisest võib seda küll tõesti lausa loodusseaduseks pidada.