Raha. 

FOTO: Ronalds Stikans/Panthermedia/Ronalds Stikans

Kui valida, kas maksta autoliisingut või osta keskmisest kallimat, aga see-eest tervislikku toitu, valib suur hulk inimesi ilmselt esimese. Las tervis ootab, see ei ole praegu põhivajadus. Alles siis, kui asjad on hapud ja tuleb seista otsuse ees: kas maksta ravimi eest, mis on eluliselt vajalik, või näiteks korteri- ja autolaenu, jäetakse eluhinnaga kõik muu.

Värske Eesti tervisesüsteemi analüüs näitab, et Eestis on võrreldes Euroopa Liiduga kõige kiirem oodatava keskmise eluea kasv. Eluiga on tõesti kasvanud, kuid samas üle 65-aastastest naistest ainult neljandik ja meestest kolmandik veedab oma järelejäänud eluaastad kvaliteetselt, teised on haiguste või tervisepiirangutega.

Üheks murekohaks Eestis on kahtlemata see, et lausa kuuel protsendil inimestest ei ole ravikindlustust, üheteistkümnel protsendil 20–64-aastastest kehtis see 2015. aastal alla 11 kuu aastas. Ehk see inimeste hulk, kellel püsivat ravikindlustust ei ole, on suur ja riigil tuleb selle probleemiga tegeleda.

Ravikindlustuseta inimesed saavad küll vältimatut abi ehk tervisetöötaja peab osutama abi olukorras, kus selle edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Eelmisel aastal sattus erakorralisena haiglasse 13 399 ravikindlustuseta patsienti. Haigekassal kulus nende inimeste peale 7,6 miljonit eurot. Selle eest, et perearst tegeleks mõne veel mitte eluohtliku terviseprobleemi ennetamise või raviga, näiteks diabeedi või vererõhuga, tuleb ravikindlustuseta inimesel aga maksta. Tihti sellepärast perearsti poole ei pöörduta.

Kui anda ravikindlustus inimestele liiga kergelt, ei ole neil enam motivatsiooni makse maksta, samas kui riigil kulub erakorralisele abile väga suuri summasid, ei ole see ka enam jätkusuutlik.

Probleemiks on Eestis ka see, et meil on inimeste omaosalus tervishoiuteenuse saamiseks kõrge. See tekib peamiselt sellepärast, et riigi tervishoiusüsteem ei hüvita rahaliselt mingeid teenuseid ega ravimeid või teeb seda lihtsalt mingis kokkulepitud ulatuses.

Inimeste hulk, kellel püsivat ravikindlustust ei ole, on suur ja riigil tuleb selle probleemiga tegeleda.

Eestis oli 2010. aastal tervishoiu kulude osakaal SKTs 6,33 protsenti, 2016. aastal 6,68 protsenti. Inimeste omaosaluse kasv on olnud aga kiirem kui avaliku sektori kulude kasv tervishoidu. Selline asjade kulg ei ole inimeste suhtes, kes maksavad riigile makse, aga õiglane.

Riik peab otsima järjest võimalusi selleks, kuidas tagada praegusest veel rohkematele ligipääs tervishoiuteenustele ja kaitsta inimesi suurte ravikulude eest. Eile ja täna korraldatakse WHO eestvedamisel sel teemal Tallinnas ka konverents. Samas ei saa inimesed jääda lootma ainult riigile. Kõik saab alguse igaühe enda vastutusest ja valikutest.