Põhiseaduse paragrahvi 59 järgi kuulub seadusandlik võim riigikogule. Parlament peab olema poliitika kujundamise vereringe keskus, valitsuse järelevalvaja ja kogu poliitilise protsessi legitimeerija kvaliteetse avaliku debati kaudu. Asjaolule, et tegelikult ei ole see nii, on viidanud mitmed riigireformi teemal sõna võtnud eksperdid. Seadusandlik algatus istub paljuski ministeeriumide silotornides.
Oleme mõttekaaslastega Eesti tulevikust rääkides jõudnud lahendusteni, mis võiksid aidata Eestil võtta kursi suurematele eesmärkidele. Ent olles aruteluga jõudnud selleni, kes peaks need ideed ellu viima, lõppeb dialoog nagu Mihkel Muti hiljutise artikli pealkiri – ««Mine parlamenti!» – «Mine ise!»». Inimesed, kes just kulutasid tunde, et kirjeldada Eesti ees seisvaid probleeme, ja otsisid lahendust, kriipsutavad sekundiga läbi võimaluse muutust ellu viia. Nii otsustab edukas insener, ettevõtja ja arst. Miks?
Ettevõtte juhina olen viimase kümne aasta jooksul tööintervjuul kohtunud kahe riigikogu liikmega. Kuigi tegemist oli toredate inimestega, töölepinguni asi ei jõudnud. Osalemine mitmes järjestikuses riigikogus oli andnud neile laia profiili, mida tööturg ei vajanud.