Martin Kruus: Eestil pole Euroopa elektrisüsteemiga liitumisele alternatiivi

Elektriliin. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Me ei saa endale lubada nostalgiat ja vana süsteemi taganutmist. Lahtiühendamine Venemaa süsteemist ja ühinemine Euroopa sagedusalaga on möödapääsmatu ja hädavajalik, kirjutab Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhatuse esimees Martin Kruus.

Teaduste akadeemia energeetikanõukogu kritiseeris hiljuti Eesti ja teiste Balti riikide plaani end Venemaa elektrisüsteemist lahti ühendada ja Euroopaga liita. Akadeemia energeetikud toovad oma analüüsis välja küll õigeid riske, kuid jõuavad valede lahendusteni.

Baltikumi ühendavad välismaailmaga lisaks Venemaa vahelduvooluühendustele ka kaks kaablit Eestist Soome, üks Leedust Rootsi ja teine Leedust Poola. Need läänesuunalised on aga alalisvooluühendused, kuid sünkroontööks on vajalikud vahelduvooluühendused ning täna ongi võtmeküsimus, kuidas olemasolevaid läänesuunalisi ühendusi täiendada tagamaks elektrisüsteemi ühe tähtsaima parameetri – sageduse – stabiilsust.

Energiajulgeolek

Rääkides tuleviku energiajulgeolekust, ei saa kindlasti kasutada minevikus rajatud nõukogudeaegseid lahendusi. Saab nõustuda, et Nõukogu Liidu ajal loodud süsteem töötab kuni seniajani suhteliselt hästi, kuid see ei tähenda grammigi, et see ka tulevikus nii on. Reaalse energiajulgeoleku ohu mitteteadvustamine on väga suur viga ja paneb imestama, et selle vea teeb organisatsioon, mis on seotud teaduste akadeemiaga. Usk, et Kreml ei ürita mõjutada rahvusvahelisi energiavõrke, on väga naiivne, sest seda Venemaa pealinnast just tehaksegi.

Tehnilised võimalused

Teaduste akadeemia energeetikanõukogu väide, et ühte energiasüsteemi osa ehk praegusel juhul Venemaad pole tehniliselt võimalik Balti riikidest eraldada, on väär. Me kõik oleme kogenud elektrivõrgus nii planeeritud kui planeerimata katkestusi. See olukord toob alati kaasa ühe elektrivõrgu osa süsteemist eraldumise ja ülejäänud osa töötab edasi. Täpselt sama juhtukski Balti elektrisüsteemiga, kui Venemaa korraldaks kas «planeeritud» või «planeerimata» elektrikatkestuse. Isegi kui praegu pole olemasolevate Venemaa  alajaamade konfiguratsioon sellise eraldamise jaoks lõplikult valmis, siis on ainult aja küsimus, millal see juhtub.

Üks kriitikanooli on ka see, et Euroopaga ühinedes satume Poola-Leedu-Läti kaudu järjestikuse ühenduse lõppu. Euroopa Komisjon on tõesti praegu leidnud, et parim sünkroontöö lahendus kulgeks Leedust Poola, kuid sellest pole iseenesest midagi erilist, sest ka Eesti-siseste liinide lõpus Sõrves tuled ju põlevad. Sellise süsteemi eripärale tuleb lihtsalt leida sobivad tehnilised lahendused. Eestis on ka juba rajatud Kiisa avariireservjaam, mis vajadusel kogu süsteemi n-ö teisest otsast toetab. Pole välistatud et süsteemi toetavaid, kiiresti reguleeritavaid seadmeid on vaja veelgi paigaldada, aga need on kõigest tehnilised detailid, mille lahendamine on meie kontrolli all.  Tegelikult on ka Sõrve näide üle pakutud, sest jätkuvalt toetavad meid põhja poolt tugevad ühendused Soomega. 

Maksumus

Praegu tagab elektrisüsteemi põhilise näitaja ehk sageduse Venemaa süsteem. Tasu selle teenuse eest on seni olnud madal, kuid hinna kujunemine sõltub paljuski Moskva suvast, mis pole läbipaistev ja meie võimalus seda mõjutada on marginaalne.

Tulevikus võib Venemaa hind sageduse hoidmise eest olla hoopis teistsugune. Seega kuidas saame sellises määramatus kontekstis üldse rääkida, et miski odav või mitte. Küll aga on uute ühenduste projekteerimine, ehitamine ja seega nende maksumus täielikult meie kontrolli all.

Euroopa on etapiviisiliselt järjest enam liikumas elektrienergia vaba turu mudeli suunas. Kui täna saab juba iga kodumajapidamine osta elektrit turuhinnaga, siis tulevikus muutuvad järjest turupõhisemaks ka süsteemi teenused, sh sageduse hoidmine. See tähendab paljusid teenusepakkujaid ja läbipaistvat hinnakujunemist, seega süsteemi töökindlust tagavate teenuste kättesaadavust parima hinnaga. Sünkroonimise abil muutume ka meie selle turu osaks.

Ainult nii saame vabaneda ühe otsustaja suvast sõltuvast ja läbipaistmatu hinnakujunemisega süsteemi riskidest.

Energiasüsteem muutuste tuules

Energiasüsteemi tulevikku planeerides ei saa ignoreerida fakti, et elektritootmise profiil on juba radikaalselt muutunud ja muutub lähikümnendil veelgi. On inimesi, kellele see ei meeldi, kuid süsteemi planeerimisel ei saa tegelikkust eirata. Taastuvenergia muutuva võimsusega osakaal süsteemis aina suureneb ning see tingib ka senisest suurema vajaduse sageduse hoidmisele ja järelikult suurenevat vajadust vastavate teenuste järele. Täna oleme nendest paraku ära lõigatud ja peame lootma ainult ühele poolele.  

Me ei saa endale lubada nostalgiat ja vana süsteemi taga nutta. Lahtiühendamine Venemaa süsteemist ja ühinemine Euroopa sagedusalaga on möödapääsmatu ja hädavajalik.

Hirm selle ees võib muidugi tuleneda hoopis millestki muust. Tegemist on Eesti energeetika ajaloo ühe suurima muutusega pärast eelmise sajandi alguse elektrifitseerimist ja hilisemat ühendamist Loode-Venemaa süsteemiga. Kas meie spetsialistid on selleks valmis? Siinkohal on märgiline, et Tallinna Tehnikaülikool on likvideerinud energeetika teaduskonna ja liitnud selle eriala teistega. Võib arvata, et üks põhjus on olnud ka sisseastujate vähene huvi. Aga see on juba järgmiste artiklite teema.