Mikrofon

FOTO: Dmitri Kotjuh

Kujutleme kõnekoosolekut või vestlusringi, kus esinejad järjepannu sõna saavad. Juhataja ütleb avasõnad ja annab seejärel jutuotsa üle teistele. Sõnavõtjad astuvad kordamööda ette ja mõnigi neist hõikab: «Tere ka minu poolt!» Kas tuleb tuttav ette?

Seda, et säärane tervitusvormel ei pruugi kõige paremini mõjuda, tõendavad kuulajate ja lugejate kurtmised, mis on läbi aegade keelehooldajate ette kantud. On näiteks arvatud, et «Tere ka minu poolt» on sama kulunud kui absoluutselt, ja on pahandatud nii päeva jätku soovimise kui ka minu poolt teretamise üle.

Teretamine on tähtis kunst. Henn Saari raamatus «Keelehääling», mis võttis kokku raadio keeleminutite tekste ja ilmus 1976. aastal, on lausa omaette peatükk «Tervitus». Sellest saame muu hulgas vastuse küsimusele, mis on eestlasi vaevanud vist terve viimase sajandi: kas õigem on öelda tere hommikust või tere hommikut, tere õhtust või tere õhtut? Henn Saari on asja meile üksipulgi ära seletanud: need kahesõnalised teretusvormelid ei sisalda mitte nimisõnu hommik, õhtu, vaid omadussõnu hommikune, õhtune, seega sobib öelda tere hommikust, tere õhtust. Ning öeldakse ka lühemalt, ilma tere’ta: hommikust, õhtust.

Mida arvata aga sellest, kui keegi ütleb «Tere hommikut» või «Hommikut» või hoopis moka otsast «Hommik»? Need on teretused, mis kirjakeelde hästi ei sobi, kuid millel on oma koht argi- ehk kõnekeeles. Seda, et omadussõnaga pöördumised on siiski ühtne sari, näeme aga sellest, et tervitusel tere päevast puudub nimisõnaga rööbik, ei ütle ju vist keegi tere päeva.

Tartu ülikooli professor Mati Erelt on andnud raamatus «Lause õigekeelsus», mille esimene trükk ilmus 2006, näpunäiteid pöördumise tarbeks. Õppejõuna, kel tulnud lugeda rohkesti tudengite e-kirju, on ta märganud levivat teretamismaaniat ja õpetab, et kirja võib alustada ka nime või ameti järgi pöördumisega («Tere, Mart!», «Tere, head kolleegid!»), mitte tingimata anonüümse tere’ga. Ja veel, paneme nüüd hästi tähele, ütleb professor Erelt järgmist: kõnes on lausa kohatu alustada «Tere ka minu poolt!», selle asemel et öelda «Head kuulajad!» vms.

On oletatud, et «Tere hommikust!» on lühem variant kunagisest pikemast teretusest «Ole terve hommikust puhku!». Kas nüüdne «Tere ka minu poolt!» on püüd lühikeseks kulunud vormelit taas pikemaks ja sisukamaks venitada? Pikem ta ju on, kuid sisukam küll mitte: kui juba teretan, siis küllap ikka iseenda poolt.

Sage kasutamine on võtnud ka uudsuse varjundi, järele on jäänud ainult kulunud kest. Hea on olla koosolekul või vaadata jutusaadet, kus osalejad märkavad teretamisega piiri pidada, hoiavad au sees pöördumisvormeleid «Head kuulajad!» või «Austatud kohalolijad!» vms ega unusta end vajaduse korral ka tutvustada.