Iseliikurid

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Liiklus muutub iga aastaga järjest kirevamaks ning näeme esimesi märke, et seadusandja ei suuda tehnoloogia arenguga sammu pidada. Olen viimasel ajal mõelnud, et vahest tasuks kiiresti muutuvate tehniliste detailide asemel pöörata tähelepanu hoopis liiklusharidusele ja vastutusele.

1980. aastatel vändatud kultuslikus mängufilmis «Tagasi tulevikku» kihutavad tegelased tuntud tagaajamisstseenis ringi ulmelise hõljuklauaga. Või tegelikult – mis ulmet seal enam? Kui keegi oleks kümme aastat internetita metsaonnis veetnud ning teeks nüüd ringkäigu linnatänavatel, oleks imestamist küllaga. Praegusajal harilik vaatepilt: seisad kõnniteel ja sinust möödub vuhinal inimene. Mööduja ei jookse ega tee kiirkõndi, vaid seisab rulalaual, mida veab elektrimootor; kiirust reguleeritakse puldi abil. Liiklusseaduse järgi on too liikleja olenevalt mootori võimsusest jalakäija, jalgrattur või siis (pisi)mopeedijuht. Üsna segane on olukord ka elektriliste üksratastega.

Autod sõidavad elektriga, mõnigi oskab end ise parkida, liiklusmärke lugeda jne. Elektri jõu (ja nutiseadmete toe) on saanud jalg- ja tõukerattad; üsna sageli kohtab tasakaaluliikureid, mis jõudsid mõistena seadusesse selle kümnendi alguses. Üks viimaseid täiendusi on mullu lisatud mõiste «robotliikur» seoses pakirobotite tänavatele ilmumisega.

Vahest tasuks seadusandjal kiiresti muutuvate tehniliste detailide asemel pöörata tähelepanu hoopis liiklusharidusele ja vastutusele.

Arvatavasti tegi uudissõna «mopeedauto» veel hiljuti lihtsalt nalja, meenutades mõne nõukogude Jaan Tatika kuuri all valminud mopeedimootoriga veidrat liikurit. Hea kolleeg Aivar Pau kirjutas aga nüüd, et mopeedautode müük on Eestiski suurenenud ja liiklusohutuse seisukohalt tähendavad need päris autoga sarnanevad, aga aeglased sõidukid järjest kasvavat probleemi.

Või palju räägitud velotaksod. Tallinn üritab valdkonda reguleerida, aga liiklusseaduse järgi on endiselt arusaamatu, mis sõidukiga on üldse tegemist. Kui vanalt neid juhtida võiks ja kas näiteks tuleks kiivrit kanda.

Tehnoloogia suudab meid pidevalt üllatada ning uued lahendused koguvad kiiresti populaarsust. Lihtne näide: vaevalt jõuab seadus defineerida, et mingil liikuril on üks telg, kui ilmub kaheteljeline. Meie ülereguleeritud õigusruumis ei osata teha muud kui algatada järjekordne seaduse muutmise seadus, mis teeb iga liikleja õiguste-kohustuste tõlgendamise paratamatult veel keerulisemaks.

Ent kes keelab meil mõtlemast teisiti? Kooli õppekavas on liiklusteema küll sees, aga näiteks jalgratturi juhitunnistust ei saa kaugeltki iga Eesti õpilane. Ometi hakkab noor liikleja just sellisel üldisel liikluskursusel mõistma, mida tähendab olla juht, kuidas seoses sellega muutub vastutus, milline on eri liiklejate ja sõidukite dünaamika. Võibolla jõuaksime nii – kõige põhilisemat väärtustades ja juurtest alustades – tulevikus täiesti uutmoodi liiklusseaduseni?