Juhtkiri: Kimi suur võit?

Põhja-Korea juht Kim Jong-un ja Ameerika Ühendriikide president Donald Trump Foto: SCANPIX

Ameerika presidendi Donald Trumpi ja Põhja-Korea juhi Kim Jong-uni ajalooline kohtumine on selja taga. Kiidusõnu, aga ka kriitikat on kuulda olnud palju. Lõppeks näitab siiski aeg, kas kahe mehe omavaheline käesurumine ka mingit kasu toob.

Kahekõne osaliste vahel on tervitatav. Alles aasta tagasi vaatas kogu maailm närviliselt pealt, kuidas Vaikse ookeani piirkond vaikselt tuumasõja poole liigub. Kuigi kohtumine Singapuris lõppes nelja üldsõnalise rahule ja koostööle üles kutsuva kokkuleppega, oleks olnud liig oodata rohkem. Samas peab aru saama, et Aasias ei tehta asju kiiresti ega rabedalt. Võimalik, et esialgne tegevuskava kasvab.

Ameerika poolelt vaadatuna oli vaja mingitki edasiminekut. Sõjakäik poleks olnud lahendus. Sellele olnuksid vastu nii suurjõud Hiina ja Venemaa kui ka sealses piirkonnas asuvad liitlased Lõuna-Korea ja Jaapan. Peale selle teenis suuresti näitemänguna mõjunud kohtumise õnnestumine Ühendriikide riigipea suure ego rahuldamise eesmärki.

Põhja-Korea vaatevinklist vaadatuna oli vaja pingelõdvendust, sest vastasel juhul oleks ilma jäetud põhilise toetaja Hiina seljatagusest. Punase draakoni maale ei ole vaja, et tema enda tagahoovis mürgliks läheks, ja konkurendid lähenevad ohtlikult ta piiridele.

Kimi kohtumine Trumpiga teenib ka majanduslikke ja propagandistlikke huvisid. Esiteks, Põhja-Korea kannatab juba aastaid Ühendriikide sanktsioonide all. Skeemid, millega riiki varimajanduse ja rohujuurekapitalismi abil üleval hoitakse, ähvardavad kokku variseda. Seetõttu peaks suhete soojenemine andma valitsevale ladvikule võimaluse elanikkonna heaolu suurendada. Vastasel juhul oleks oodata ulatuslikku rahulolematust, mida ei pruugita kontrolli alla saada.

Teiseks, nii sisepoliitiliselt kui ka globaalselt on Kim saavutanud suure eesmärgi. Ühendriigid kohtlevad tema riiki kui võrdset. Kas keegi on näinud, et Ameerika presidendid oleksid võtnud nõuks ja saanud probleemide lahendamiseks kokku Iraani, ka tuumariigiks saada tahtva maa ajatolladega? Vaevalt.

Siiski peab aru saama, et seni edukat ettevõtmist võib ähvardada läbikukkumine. Asja iva peitub selles, kuidas kavatsevad osalised tõlgendada «tuumavaba Koread». Põhja-Korea ei ole kordagi viidanud tuumarelvade loobumisele, vaid ainult tuumaprogrammi peatamisele. Ühendriigid on siin aga teist meelt. Pyongyangil on veel nõudmine, et Ameerika viiks ära Lõuna-Koreas paiknevad aatomilõhkepead, mis on tegelikult omamoodi heidutus. Kuidas Washington ja Soul sellele vastu tulla kavatsevad, on omaette küsimus.

Viimaste uudiste valguses ei tohi siiski kaotada valvsust stalinistliku riigi suhtes. Maailm on pidanud korduvalt pealt vaatama, kuidas lubadustele ja lääne vastutulekule vaatamata on Põhja-Korea välja arendanud tuumavõimekuse – mis on perekonna Kimi võimul püsimise garant. Inimnäolise valitsuse võimule tulek või kahe Korea ühinemine on veel kauge unistus, ent seda saab saavutada ainult rahumeelsete sammudega. On hea meel, et Trump on oma temperamenti valitsenud ja teinud pingutusi konflikti rahumeelseks lahendamiseks.