Marko Kaasik: tselluloositehasega ühel pool? Kuhu edasi?

Selline peaks hakkama välja nägema Emajõe äärde kavandatav tselluloositehas. Foto: Joonis: Est-For Invest / biorefinery.ee

Tundub, et lõplik võit Eestile mittevajaliku tööstushiiglase üle on käeulatuses. Arendaja taandumine Tabivere valda näib viimase kaitseliinina enne projekti lõplikku kollapsit. Kuid tähtsam ühest, kuigi väga suurest üksikobjektist, on ülisuur murrang mõtteviisis, kirjutab Erakonna Eestimaa Rohelised juhatuse liige Marko Kaasik

4500 inimest ketis Tartus ja teadmata arv mujal oli kaugelt arvukaim meeleavaldus taasiseseisvunud Eestis. Eestimaalastele on kohale jõudnud, et oma riik iseenesest ei ole heade strateegiliste otsuste tagatis. Kui rahvas, kõrgema võimu kandja, ei ole igal sammul tähelepanelik, siis võtavad riigi üle ärigrupeeringud ja muud üritajad, kellele rahvavõim on üksnes pinnuks silmas. Seda on juhtunud lugematu arv kordi inimajaloo vältel ja hakkas juhtuma ka Eesti Vabariigis.

Poliitikutele loeb inimeste hulk tänaval, kusjuures meie kultuurikeskkonnas aitab suhteliselt vähesest. Ei olnud veekahureid, kumminuie, pisargaasi ega ka ülalt rahastatud vastumeeleavaldusi. Keegi ei pidanud tänavatel oma elu ega tervist ohtu seadma. Riigijuhtidele on selge, et tänavale tulijaist kaugelt suurem hulk on valimiskasti juures või valimisportaalis valmis oma seniseid eelistusi radikaalselt muutma ja aeg selleks on varsti käes. Küllap eksisteerib nii mõnegi poliitiku ja ärimehest niiditõmbaja peas veel lootus «tselluloosiprojekt» peale valimisi siiski teoks teha. Aga murrang tundub nüüd juba liiga suur selleks, et lihtsalt tagasikäik anda.

Haabersti hõberemmelga märgiline kaitsmine ebaõnnestus sellepärast, et kaitsjaid oli liiga vähe. Aga see oli algus. Nüüd, aasta hiljem on nii eesmärk, kui selle nimel tegutsejate arv palju kordi suurem. Aga isegi «miljarditehasest» tähtsam on eestimaalaste keskkonnateadlikkuse taasärkamine. 1987. aastal arenenud rahvaliikumine nõukogude võimu kavandatud fosforiidikaevanduste vastu tõi juba samal aastal täieliku võidu, sisendades inimestesse usku, et veelgi suuremad muutused on võimalikud. Jõudis kohale teadmine, et taolisi võikaid projekte tootev süsteem vajab muutmist ja et see muutmine võib teoks saada. Nõukogude Liidu stabiilsete aegade suhtelisele rahulolule järgnes kaheksakümnendate aastate alguse masendus, millest kasvas välja võimudele ootamatu avalik ja tegus rahulolematus. Sarnane areng on jälgitav ka viimastel aastatel.

Haabersti hõberemmelga märgiline kaitsmine ebaõnnestus sellepärast, et kaitsjaid oli liiga vähe. Aga see oli algus.

Tselluloositehasega seotud otsused on ainuüksi Eesti valitsuse teha. Eesti metsa põletamine Auvere elektrijaamas tselluloositehase puidutarbega võrreldavas mahus on valitsuse algatatud, kuid selle teostamiseks on vaja partnereid Euroopa Liidust, kes ostaksid Eesti Energialt «roheenergia» kvoote, mille arvelt saab energiaturul jätkusuutmatut põlevkivitööstust turgutada. Rail Baltic on iseenesest edasiviiva Euroopa Liidu taristuprojekti osa, kuid praegusele halvale projektlahendusele rahastuse saamiseks on moonutatud keskkonnamõju andmeid, maha vaikitud kohaliku raudteetaristu «näljutamine» (Pärnu ühenduse enneaegne katkestamine, Tartu-Riia ühenduse arendamise lõpetamine) ja üldsuse mittekaasamine projekti algfaasis. Kaubavedude ärameelitamine veelgi vähem saastavalt meretranspordilt ja lennundusega mitte konkureeriv reisijate veo kiirus on vaid kaks suurimat Rail Balticu pikas vigade reas.

Nende rahvavõimust võõrandunud, kuid maksumaksja rahaga toetatud ärielu elavate projektide vääramiseks on vaja veelgi suuremat jõudu. Aga kui kord saab teoks uus Balti kett piki Rail Balticu trassi, siis võib olla kindel, et ka see «juba ära otsustatud» projekt saab tagasikäigu või tehakse kontseptsioon põhjalikult ümber. Euroopa Liidu struktuurid on võimelised aru saama sellest, kui neid on petetud, kuid selleks on vaja valitsuste ja kontsernide lobiga võrdset altpoolt tulevat jõudu – niisugust, mis ületaks esikaaneuudise künnise Euroopa meedias. Kataloonia sündmused on siinkohal heaks näiteks kohaliku küsimuse ülekasvamisest üle-euroopaliseks.

Kuhu peaks taassündinud kodanikualgatus meid viima? Euroopas ega ka Eestis ei ole tänapäeval puudust majanduslikust heaolust. Pooleprotsendise SKT kasvu pärast (EstFor arendajate lubadus) ei pea Eesti ühiskond ennastületavaid jõupingutusi tegema. SKT võib rahulikult esimeste prioriteetide hulgast maha kriipsutada – see teadmine vabastab ühiskonna äriringkondade diktaadi alt. Vaja on leida viisid, kuidas veerand sajandit konkurentsi mantrat korranud ühiskonnast teha hoolivuse ja mõistmise ühiskond. See, et su mõtteid kuulda võetakse, on kõigepealt väärtus omaette, mitte psühholoogiline võte tootlikkuse tõstmiseks. Nagu ka vägivaldselt ümber kujundamata looduskeskkond ei ole mitte vahend puhkuse kaudu tööjõu taastootmiseks, vaid loomulik eeldus terviklikuks eluks ja oma ajalooliste juurte tunnetamiseks.

Eestis ja Euroopas on neid, kelle materiaalse heaolu tase ja ühiskondlik nähtavus on enamikust kaugele maha jäänud – need kaks asja käivad peaaegu alati koos. Et vaesuse ja tõrjutuse vähendamise majanduslikud abinõud tegelikkuses toimiksid, on kindlasti vaja rohkem avalikku tähelepanu ning empaatiat. Murrang mõtteviisi «meie koos» suunas, mis taas kord Eesti ühiskonnas elukeskkonna kaitsmise tähe all teoks saab, loob selleks suurepärased eeldused.