Kristina Kallas

FOTO: Erik Prozes

Postimehes avaldatud juhtum (Tiina Kaukvere, «Ema võitleb last eesti kooli», PM 11.06) viitab vajadusele muutuste järele: segregeeritud koolivõrgu aeg on ümber, kirjutab Eesti 200 asutajaliige Kristina Kallas.

Eesti põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust ja ometigi ei ole see õigus Eestis tagatud. Enam kui veerand sajandit pärast Nõukogude režiimi lagunemist jätkame tolle režiimi loodud haridussüsteemiga, mis jagab lapsed, meie Eesti lapsed, emakeele alusel erinevasse kooli.

Lubamatu on ka see, et sellist praktikat toetavad oma hoiakute ja eelarvamustega ametnikud. Toepoolest, eesti keelt mitte valdava lapse vastuvõtmisega eestikeelsesse haridusse kaasnevad omad probleemid, kuid nende probleemide lahendamine on Eesti riigi, kooli, õpetajate ja kogukonna ülesanne. Ei saa jätta lapsevanemat selle probleemiga üksi, leides, et «enne õppigu keel selgeks, siis vaatame».

Koolipikendus ei ole antud juhtumi puhul isegi oluline, kui sellel lapsel just muid hariduslikke erivajadusi ei ole. Eesti kool peab arendama kõigi laste eesti keele oskust, olenemata sellest, milline on lapse keeleoskus kooli tulles. Kuna tegemist on tagasipöörduva lapsega, kes ei ole Eesti haridussüsteemis varem olnud, on teda vastu võtval koolil õigus saada täiendavat rahalist tuge lapse eesti keele oskuse arendamiseks. On arusaadav, et kõik osalised sellises juhtumis vajavad erituge, kuid siis tulebki lähtuda sellest, millist abi on vaja korraldada, mitte võtta ära lapselt põhiseaduslik õigus!

Tegemist ei ole üksikjuhtumiga, sest märkimisväärne hulk mitte eesti emakeelega vanematest soovib oma last panna eestikeelsesse kooli.

Tegelesin ise Tartus kuus aastat tagasi samasuguse juhtumiga, kus lõpuks saime pagulasperest pärit lapse eestikeelsesse kooli vaid ametnikke ähvardades. Kusjuures tolles juhtumis oli veel see seik, et lapse kodune keel ei olnud ka vene keel, kuid ametnikud soovisid vägisi, et ta läheks just venekeelsesse kooli.

Kahjuks ei ole eestikeelne kool praegu veel valmis pakkuma kõigile nendele lastele vajalikku tuge, sest ei ole olnud ka riiklikult seatud suurt eesmärki. Lapsevanemad on kujunenud olukorras pandud valiku ette, kas anda laps eestikeelsesse kooli (kus tal võivad tõesti tekkida õpiraskused, kui ta ei saa õiget tuge) või venekeelsesse kooli (kus tal ei pruugi eesti keele oskus piisavalt areneda, mida kardab ka too ema).

Jääb mulje, justkui muid lahendusi ei olegi võimalik tekitada. Kui sellel emal oleks valida näiteks lahendus, kus ta annaks oma lapse küll eestikeelsesse kooli, kuid seal oleks keelekümblusklass, mis on mõeldud just eesti keelt mitte emakeelena valdavatele lastele, kas see ei oleks lahendus? Siis ei kerkiks enam küsimused lapse eesti keele oskuse «piisavast» tasemest ja ka koolipikenduste jamad oleksid olemata.

Praegu on keelekümblusklassid venekeelsetes koolides ja vene emakeelega lapsed omandavad küll eesti keele, kuid suhtlust eestlastega ei ole, kultuurilised ja keeleoskuse erisused püsivad ning tekitavad ebavõrdsust hiljem tööturul ja kõrghariduses. On viimane aeg Eestis seada eesmärgiks, et kõik Eesti lapsed, olenemata nende emakeelest, õpivad ühtses Eesti koolis, kus neile on tagatud nii põhiseaduses sõnastatud õigus eestikeelsele õpetusele kui ka emakeele oskuse areng.