Juhtkiri: ülekaalukalt halb seaduseparandus

Tühjad esiküljed. Foto: Peeter Langovits

Kas tahame sellist Eestit, kus nii korruptsioonist kui paljudest teistest nähtustest saab rääkida vabalt? Või soovime sellist tulevikumaad, kus sõnavabadust surutakse alla kõigepealt üksikute poliitikute pikaajalise ajakirjandusevastase vimma tõttu ja viimaks ka konkreetsetes juhtumites, kus me tegelikult vajame kaitset võimu kuritarvituste eest?

Kui telekanali NBC uudisteankur Chuck Todd küsis aasta eest USA veteranpoliitiku John McCaini käest, mida ta arvab president Trumpi sõnasõjast ajakirjanduse vastu, ütles McCain muigvel sui: «Ma vihkan pressi. Eriliselt vihkan ma veel sind. Aga on tõsiasi, et me vajame teid.» Tõepoolest, ajakirjandusel oleks midagi tõsist viga, kui poliitikud oleksid vahkvaimustuses kõigest, mida nende kohta räägitakse ja trükitakse. Impulss rünnata ja piirata ajakirjandusvabadust kuulub aga ikka diktatuuririikide, mitte vaba maailma ühiskondade juurde.

Eesti on võrdluses ülejäänud maailmaga õnnelik ja üksiti kahetsusväärselt haruldane vabaduse saar. See on sõna- ja ajakirjandusvabadust hindavate rahvusvaheliste organisatsioonide kaarte vaadates ilmne. Sõnavabadus on üks alusväärtustest, millele toetub eestilik ja euroopalik elu. Minnes seda vabadust piirama, lasub just piirata tahtjatel eriline tõendamiskohustus ses osas, milleks piirangut tarvis on.

Juhtkiri
Impulss rünnata ja piirata ajakirjandusvabadust kuulub ikka diktatuuririikide, mitte vaba maailma ühiskondade juurde.

Kolmapäeval tuleb riigikogus viimasele lugemisele uus isikuandmete kaitse seadus (616 SE). Poliitik Rein Langi õhutusel täiendati eelnõu ajakirjandust ja avalikku huvi puudutavat paragrahvi ootamatult sõnaga «ülekaalukas». Advokaat Karmen Turk kirjutab tänase lehe arvamusküljel, et erinevalt sellest, mida väidavad muutuse tegijad, ei nõua andmekaitse üldmäärus avaliku huvi sellist kitsendamist.

Riigikohtu otsus, millele seadusemuutjad oma ettepaneku toetuseks viitavad, hoiatab tegelikult ka sõnaselgelt ajakirjandusvabaduse moonutamise eest sel moel, et täitevvõim saaks riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte.

Seadusemuutjate tahtmist väga heatahtlikult tõlgendades saab öelda, et avaliku huvi täpsustamine sõnaga «ülekaalukas» on lihtsalt mõttetu, sest nii ajakirjanduseetika kui ka õiguse üldpõhimõtted kohustavad niigi iga juhtumi puhul eraldi otsustama, kas mingite detailide avaldamise kasu avalikkusele kaalub üles üksikisikule tekkivad tagajärjed. Seda teeb esimeses järjekorras väljaanne ning vaidluste lahendamisel kohus.

Meil ei ole aga mingit erilist veendumust, et tegu on vaid ilmselge ülekordamisega ja selle taga pole püüdu anda täitevvõimule uus relv sõnavabaduse piiramiseks. Lõppkokkuvõttes on aga selline vaikimise spiraalile hoo andmine samm teiste vabaduste piiramise teel.