Karmen Turk. 

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Vastan pealkirjas esitatud küsimusele esimeses lauses selleks, et ei peaks lõpuni lugema – ei ole jaur! Iga ajakirjandusväljaanne on viimase nädala jooksul kajastanud seda, kuidas uus isikuandmete kaitse seadus hakkab reguleerima meedia ja isikuandmete vahekorda, kirjutab vandeadvokaat Karmen Turk.

Vaated jagunevad kahte leeri. Ühed leiavad, et «ülekaalukas» on vajalik lisand. Kasutades Hanno Pevkuri sõnu tänases Vikerraadio saates «Uudis+», on ju see olnud seal ka kehtiva õiguse kohaselt juba aastaid ning isikuandmete katse seadus peakski kaitsma andmesubjekte. Täiesti nõus. Teist leeri iseloomustab näiteks Eesti Ajalehtede Liidu direktori Mart Raudsaare kolumn «Ootamatu hoop ajakirjandusele», milles «ülekaaluka» täiendi lisamine teenib kriitikanooli. Kehtiv seadus, üldmäärus ja ülekaalukas avalik huvi

Pevkur väitis – nagu ka Rein Lang saates «Olukorrast ajakirjanduses» –, et üldmäärus nõutab ja sisaldab «ülekaalukat avalikku huvi» (inglise keeles substantial). Selline väide ei vasta tõele – üldmäärus sellist sõnakasutust ajakirjandusvabaduse puhul ei sisalda. Mitte üheski artiklis.

Kehtiva seaduse sõnastus tõepoolest sisaldab sõnakasutust «ülekaalukas avalik huvi». Samas see ei ole argument, sest meie kehtivasse õiguskorda jõudis see 1995. aastast pärit direktiivi ülevõtmise kaudu. Direktiivi kohta teab iga jurist, et riigil on seaduse sõnastuse puhul paljuski vabad käed. Selline ei ole lugu aga määrusega, mille osas on riigi käed oluliselt seotud. Määrus nõuab otsesõnu ajakirjandusliku huvi laiendavat vaatlemist ning vastupidist väita oleks eksitav.

Selline väide ei vasta tõele – üldmäärus sellist sõnakasutust ajakirjandusvabaduse puhul ei sisalda. Mitte üheski artiklis.

Võib väita, et kriteerium on olnud üleliigne juba kehtivas seaduses. Nimelt, ajakirjanduslik erand on õigustatud huvi kriteeriumi erikategooria. Euroopa Liidu kohus on Hispaaniast pärit kohtuasjas C-468/10 väljendanud oma kindlat seisukohta, et õigustatud huvi definitsioon välistab igasugused riigisisesed seadused, mis seavad õigustatud huvi olemasolu eelduseks lisatingimusi, mida direktiiv ei sisaldanud. Kuigi otsus tehti veel 1995. aasta direktiivi ajal, kehtib põhimõte tänini – tuleb kaaluda ettevõtte õigustatud huvi ning andmesubjekti põhiõigusi, kuid üks ei pea olema teisest mistahes põhjusel ülekaalukalt tähtsam. Riigi kohustuseks on leida tasakaal, mitte kehtestada lisakriteeriumeid «ülekaaluka avaliku huvi» näol. Seega on olnud ka meie juba aastaid kehtinud seaduse kriteeriumi «ülekaalukas» kohta põhjendatud küsida, kas see on õiguspärane. Põhiõigused on Euroopas võrdsed

Andmekaitse üldmäärus nõuab, et põhiõiguste tasakaal tuleb säilitada. Õigused andmekaitsele, era- ja perekonnaelu puutumatusele ning väljendusvabadusele on võrdsed õigused ning nende vahel puudub hierarhiline seos. Seda põhimõtet oleks raske jaatada, kui nüüd neist ühe riive õigustatuse eelduseks oleks teise (avaliku) huvi «ülekaalukus».

Ka teised riigid ei ole ette näinud «ülekaaluka avaliku huvi» kriteeriumi. Näiteks uus Iirimaa andmekaitse seadus näeb otsesõnu ette normi, mis nõuab ajakirjandusvabaduse laiendavat vaatlemist. Üksikud riigid nimetavad «ülekaalukat avalikku huvi» teatud erandlikes olukordades, näiteks kui töödeldakse tundlikke andmeid seoses korruptsioonisüüdistusega. Sellise lähenemisega võib nõustuda – mida tundlikum on teema ja kajastus, seda enam peab ajakirjanik huve kaaluma. Seesugune oli ka uue isikuandmete kaitse seaduse plaanitav sõnastus: ajakirjanik pidi iga kord kaaluma, kas eksisteerib avalik huvi, mis kaalub üles isiku huvid, ning kas selline kajastamine on koosõlas ajakirjanduseetika koodeksiga ega kahjusta andmesubjekti ülemäära. Kuidas teisiti – ajakirjandus teenib ju ühiskonda!