/nginx/o/2018/06/11/7895306t1hb249.jpg)
Me sööme sisse vähesel hulgal meresaadustest pärit mikroplasti. Aga piisab ka kõigest liitrist pudeliveest päevas, et neelata alla rohkem mikroplasti kui isegi tulihingeline karbiarmastaja, kirjutavad Southamptoni Ülikooli keskkonnateaduste dotsent Malcolm David Hudson ja Southamptoni Ülikooli doktorant mere-mikroplasti alal Christina Thiele veebiväljaandes The Conversation.
Me oleme üha enam aru saanud, mil määral plast meie keskkonda reostab. Viimasel ajal on erilise tähelepanu all olnud mikroplast – pisikesed, diameetriga 5 millimeetrist 100 nanomeetrini plastiosakesed – ja see, kuidas ookeanid on mikroplasti täis, leides tee ka vees elavatesse olenditesse. Mis omakorda tähendab, et ookeanis leiduv mikroplast jõuab toiduahelassse ja viimaks ka meie enda kehasse.
Ent kalad ja karbid ei ole ainukesed toiduallikad, mis võivad sisaldada mikroplasti. Tegelikult tekitavadki palju rohkem muret sellised allikad, mis ei ole seotud merega.
Ühes portsjonis söömiskõlblikes jõekarpides võib leida umbes 90 mikroplasti. Tarbimine mõistagi riigiti ja põlvkonniti erineb, aga innukad karbisööjad võivad aastas sisse ahmida kuni 11 000 mikroplasti.
Keerulisem on leida, kui palju mikroplasti me kalaga sisse sööme. Enamikus senistes uuringutes on analüüsitud ainult nende mao ja soolte sisu, mis tavaliselt enne tarbimist eemaldatakse. Üks uuring on aga leidnud mikroplasti kalamaksas, mis lubab oletada, et osakesed võivad tungida seedeelundkonnast ka mujale kehasse.
Mikroplasti on samuti leitud kalakonservides. Hulk on olnud küll väike, nii et keskmine tarbija võib sel moel sisse süüa ehk kuni 5 mikroplasti. Leitud osakesed võivad olla pärit ka konserveerimisprotsessist või õhust.
Veel üks meresaadus, millest on leitud mikroplasti, on sool. Ühes kilogrammis võib leiduda üle 600 mikroplasti. Kui tarbida päevas maksimaalselt 5 grammi soola, siis süüakse ühes sellega päevas keskmiselt 3 mikroplasti (ehkki paljud inimesed söövad soola soovitatavast päevakogusest palju enam).
Teistes uuringutes on siiski mikroplasti hulk meresoolas varieerunud, mis võib olla tingitud erinevatest uurimisviisidest. See on mikroplasti uurimisel levinud probleem, mis muudab uuringute võrdlemise eriti keeruliseks või lausa võimatuks. Näiteks ühes uuringus vaadeldi nähtavasti ainult mikrofiibrit (tehismaterjalide, näiteks polüestri, tillukesed kiud), ühes teises jällegi ainult mikroplasti suurusega üle 200 mikromeetri.
Eespool mainitud meresoola uuringus ei üritatud soolanäidistest eemaldada ja kokku lugeda kogu mikroplasti, vaid anti ainult hinnang leitud osakeste proportsiooni põhjal. See tähendab, et kui tulemuseks saadi, et kilogramm soola sisaldab vähemalt 600 mikroplasti, siis võis neid tegelikult olla palju enam.
Neist tulemustest hoolimata on muud uuringud näidanud, et palju enam mikroplasti meie toidus on usutavasti pärit sootuks mujalt kui merest. Ka maismaaloomad söövad mikroplasti, ehkki erinevalt kaladest me üldjuhul nende seedesüsteemi osi ei tarbi. Toiduainetööstuse selle haru kohta leidub andmeid üpris napilt, aga uuring kanade kohta, keda kasvatatakse Mehhikos aedades, näitas keskmiselt 10 mikroplasti ühe kanapugu kohta (mida mõnel pool maailmas peetakse delikatessiks).
Teadlased on leidnud mikroplasti samuti mees ja õlles. Me võime iga pudeli õllega alla neelata kümneid mikroplaste.
Küllap suurim mikroplastiallikas, mida me lakkamatult tarbime, on pudelivesi. Kui teadlased uurisid eri tüüpi klaasist ja plastist veepudeleid, leidsid nad enamikus mikroplasti. Ühekordse kasutusega veepudelid sisaldasid 2 kuni 44 mikroplasti liitri kohta, tagastamiskõlblikud pudelid aga 28 kuni 241 mikroplasti liitri kohta. Mikroplast oli pärit pakendist, mis tähendab, et iga kord, kui me saaste vähendamiseks plastpudeli uuesti täidame, tarbime uuesti ka mikroplasti.
Leidub tõendeid, et mikroplasti on toitu sattunud siseruumide tolmust. Ühe hiljutise uuringu hinnangul võime me aastas saada ligemale 70 000 mikroplasti tolmust, mis laskub meie õhtusöögile – ja see on ju ainult üks toidukord.
Niisiis, tõepoolest, me sööme sisse vähesel hulgal meresaadustest pärit mikroplasti. Aga piisab ka kõigest liitrist pudeliveest päevas, et neelata alla rohkem mikroplasti kui isegi tulihingeline karbiarmastaja. Veel üks küsimus aga, millele teadlased, kes uurivad mikroplasti meie toidus, peavad vastama, on see, kui palju kahju see meile tegelikult tekitab.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane