Kohtuhaamer

FOTO: Scanpix

Enamasti on süüdistatav karistuse, mida kohus talle ei mõistnud, juba ette ära kandnud, kirjutab Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng Katri-Helena Kaasik.

Mõni aeg tagasi ilmus mitu artiklit sellest, et Tartu ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas Tartu endise vallavanema Aivar Soobi süüdimõistva otsuse. Aga kas seda saab nimetada võiduks?

Alates 2015. aasta septembrist, kui Soop kahtlustatavana kinni peeti, on meedias ilmunud artiklid, mis räägivad temast kui korruptandist. See sai esialgse lõpu selle aasta 21. mail ehk ligi kaks ja pool aastat hiljem. Aga see ei loe enam midagi. Kahju on tehtud. Soop on kaotanud usalduse, töö ja tõenäoliselt kaotanud oma elust kaks ja pool aastat, mil oleks saanud nautida täisväärtuslikku elu.

Eestis võib kriminaaluurimine kesta aastaid, pärast mida võib veel sama palju aega kohtupingis nühkida. Tugevamad lähevad edasi ning kaebavad süüdistuse järgmisesse kohtuinstantsi. Prokuratuuri 2017. aasta aastaraamatus kirjutati, et umbes üks protsent menetlustest jõuab õigeksmõistva otsuseni. Aga mis saab edasi? Kas ajakirjanikud peaksid minema paluma kõigi käest kommentaari või vabandust, kes kohtualust ruttavalt süüdi mõistsid?

Minnes tagasi Soobi näite juurde, siis vaatamata kõige suuremale häältesaagile Tartu vallas ei jätkanud Soop Tartu vallavanemana. Vastupidi, Soopi umbusaldati. Olenemata umbusalduse läbikukkumisest ütles Tartu vallavolikogu liige Janika Lill 4. detsembril Tartu Postimehele, et «see ei ole normaalne, et kohtus süüdi mõistetud vallajuht on endiselt ametis». Kas Lill peaks Soobilt nüüd vabandust paluma? Kas ajakirjanik peaks minema seda küsima? Kas sellise artikli oleks pidanud avaldama, kui tegelikult ei olnud kehtivat kohtuotsust?

Jäädes Tartu-keskseks, siis tänavu veebruaris mõisteti õigeks ka OÜ Tartu Valla Kommunaal juhatuse liige Aigar Lepp. Õigeksmõistva otsuseni jõuti peaaegu nelja aastaga. Neli aastat teadmatust ja stressi.

Eelmise aasta oktoobris esitati kahtlustus kahele abilinnapeale, Valvo Semilarskile ja Artjom Suvorovile, järgmisel päeval esitasid mõlemad töölt lahkumise avalduse. Nende kohtumenetlus pole veel alanudki ja nad on kaotanud töö ja usalduse. Netikommentaatorid on nad juba ammu süüdi mõistnud. Täna ei tea keegi, kunas ja millise tulemusega nende menetlus lõppeb, kuid kas nad saavad tulla välja sellest võitjatena. Kas nad astuksid päev pärast õigeksmõistvat otsust Tartu raekoja hoonest sisse, et jätkata oma tööd?

Nii mõnigi süüdistatu on menetluse käigus kaotanud oma kalleima vara – tervise. Ajakirjanduses on avalikustatud näiteid, kuidas süüdistatu on lõpetanud südamepuudulikkusega operatsioonilaual. Eelmisel nädalal avaldati artikkel, et Edgar Savisaar võib vaatamata halvale tervisele jätkata kohtuteed. Aga kui Savisaar keset istungit ära sureb, siis kelle suunas me näpuga näitame? Või nendime, et kõik inimesed surevad ükskord ära? Öeldakse küll, et süütu inimene ei pea muretsema, kuid praktika näitab, et paljud õigeksmõistmised toimuvad alles järgnevates kohtuinstantsides ja pärast mitut aastat.

Muidugi olen ma selle poolt, et kõik süüdlased saaksid oma karistuse. Aga ma ei ole selle poolt, et karistus tuleb enne süüdimõistvat otsust. Mis on saanud süütuse presumptsioonist? Ja kui tulebki õigeksmõistev otsus, siis kirjutavad netikommentaatorid, et «advokaat pesi puhtaks». Kas selline tulemus on võit? Pigem kergendus.

Nagu prokuratuuri aastaraamatust nähtus, siis õigeksmõistvaid otsuseid on ainult üks protsent. On arusaadav, et teatud menetlustele laskub avalik huvi ning rahval on õigus teada avaliku teenistuse töötajate tegevusest. Meil on samuti õigus teada, mida teevad uurimisorganid oma palga väljateenimiseks, mida kaudselt me kõik maksame. Ajakirjandusel on infoedastamise roll ja kõige lõpuks on meil ka sõnavabadus. Kuid sageli unustame ära, et kahtlustatavate taga on päris inimene, päris murede ja rõõmudega. Kas kasutades sõnu «kahtlustatav» ja «süüdistatav» on kõik JOKK? Siinkohal nõustun vandeadvokaadi Ramon Raskiga, et enamasti on süüdistatav karistuse, mida kohus talle ei mõistnud, juba ette ära kandnud.