Krimmi Venemaaga liitmise aastapäeva kontsert «Me oleme koos».

FOTO: SCANPIX

Mis on vahepeal Venemaa ajakirjanduses juhtunud ja mida uut on kirjutatud Eestist, võtab kokku arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Möödunud nädalal korraldas Venemaa president Vladimir Putin juba 16. korda «otseliini rahvaga» ning vastas nelja tunni jooksul venemaalaste hoolikalt ette valmistatud ja põhjalikult välja valitud küsimustele.

Kõik kulges sensatsiooni- ja improvisatsioonivabalt. Ministrid ja kubernerid reageerisid kohe kriitikale, mida president nende aadressil kuuldavale tõi, ning lubasid parandada, parendada, edendada, kindlustada ja tagada.

Kuid pärast presidendi järjekordset jutuajamist oma alamatega Venemaa ühismeedia lausa plahvatas ning Venemaa ühiskonna sügavustest paiskus jõuliselt välja terve rahulolematuse laviin, otsekui laava Fuego vulkaanist Guatemalas.

Nimelt pöördusid kohtumise algul presidendiga kümned venemaalased üle kogu maa oma palvega riigipea poole … põlvitades.

Inimesed, kes tunnistasid võimetust võidelda oma õiguste eest kohtus ja võimukoridorides, olid valmis alanduseks, et ainult leida lahendus probleemile, et ainult president nad ära kuulaks. Jekaterinburgi elanikud näiteks langesid põlvili lootuses saada elamispinda, mida ehitaja lubas neile juba viie aasta eest.

Poliitik Gennadi Gudkov avaldas Ehho Moskvõ ajaveebis teemakohase kirjutise «Põlvili tõusnud Venemaa». Autor kirjutab:

«Venemaal on tekkinud uus moodus «mässata»: langeda kaamera ees põlvili ja paluda Putinilt abi. See on arusaadav: võim ei toimi, inimeste probleemidele sülitatakse kõrges kaares, elu tuleb aga ära elada, kuidagi on tarvis kohaneda. Et häda märgataks ja aidataks, langetakse üheskoos kui niidetult põlvile ja, pisarad silmis, anutakse head tsaari, see tähendab asendamatut presidenti, et see lahendaks kas või ühe mure. Mõne päeva eest langesid põlvili Uurali elanikud, eile oli vajumiskord Sotši asukate käes. Alandatute paraad kogub nähtavasti aina hoogu.

Mõisted «häbi», «inimväärikus», «uhkus» ja nii edasi on enamikule meie elanikkonnast selgelt kimäär, feik, null. Tuleb välja kuulutada ülevenemaaline konkurss kõige eredama alanduse väljaselgitamiseks meie tsaari ees. Las inimesed võtavad videosse näiteks, kuidas nad roomavad mudas Putini portree ees või suudlevad papist Medvedevi tagumikku … Ma olen kindel, et meie rahva sellekohane fantaasialend on suisa ettearvamatu.»

Ilves lõi Venemaa kõrvad kumisema

Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves aga kutsus Venemaa ajakirjanduses ja ühismeedias esile tõelise möllu, kui teatas intervjuus Ukraina ajalehele Jevropeiskaja Pravda, et loomulikult võib Venemaa Eestit rünnata – aga peagi pärast seda võib ta kaotada isegi Omski ja Tomski, Peterburist rääkimata.

Seda härra Ilvese väljaütlemist kiirustasid kommenteerima kõik Venemaa hurraa-patrioodid, eksperdid ja kõikvõimalike tasandite saadikud.

President Toomas Hendrik Ilves

FOTO: SCANPIX

Propagandaklassika reegleid järgides ei kritiseeritud muidugi väljaütlust ennast, vaid ikka autorit.

Näiteks keegi Jevgeni Krutikov avaldas portaalis Discred pika loo, milles analüüsib põhjalikult Toomas Hendrik Ilvese vene juuri. Selle põhjal jõutakse ka järeldusele: Eesti endine president on reetnud oma rahvuse – venelased – ja väljendab täiesti loomuvastaseks keeratud maailmavaadet. Selle artikli taasavaldas ka niisugune väärikas väljaanne nagu Peterburi ärileht Vzgljad.

Rossiiskaja Gazeta nimetas Ilvese intervjuud täielikuks sonimiseks ja idiotismi väljenduseks. Argumentõ Nedeli omakorda toetus senaator Aleksei Puškovi Twitteri-säutsule, milles too kirjutas, et «Eesti ekspresidendil on aeg üles astuda KVNis või mõnes Tallinna varietees. Tema fantaasiad selle kohta, et Venemaa kaotab Omski, Tomski ja isegi Peterburi, panevad ainult muigama. Me ei andnud neid isegi Hitlerile, saati siis Ilvesele.»

Riigiduumas Peterburi esindav Vitali Milonov andis teada: «Venemaa on Eesti julgeoleku garant. Venemaa on suur ja tark rahulooja. [...] Kui kõrval on sellised suured sõbrad nagu Venemaa, pole Eestil sõjaväge tarviski.»

Altai infoportaal Altapress tõlgendas Ilvese sõnu ehtnõukoguliku propaganda vaimus ja kuulutas, et Eesti ähvardas sõja korral Venemaalt Piiteri, Omski ja Tomski ära võtta.

Niimoodi siis Venemaal seda avalikku arvamust kujundataksegi.

Venemaa ühiskonnas ei ole siiski kõik nii troostitu. Suurem osa suudab adekvaatselt hinnata nii Toomas Hendrik Ilvese sõnu kui ka ametliku ajakirjanduse reaktsiooni.

Ühismeedias valdas paljusid postitajaid ja blogipidajaid rõõmus meel ning nad tegid näiteks ettepaneku tuua Eesti pealinn üle Tomski.

Lenini, endine Revolutsiooni väljak Tomski linnas

FOTO: Wikimedia

Sõbrad kirjutasid mulle Facebookis, et nende arvates ma selleks olingi Eestisse elama tulnud, et siin valmistada ette Siberi annekteerimise plaane ja neid Ilvesele esitada.

Teiselt poolt ma ise arvan, et Eesti endine president loomulikult ei ähvardanud kuidagi Venemaad, vaid lihtsalt tsiteeris Ameerika ekspertide uuringuid, kes on veendunud, et Venemaa ja NATO sõjalise kokkupõrke korral tekib Hiinal kiusatus hõivata Siber. Paraku pole Venemaa poliitikud, kui otsustada nende kommentaaride järgi, niisuguste stsenaariumidega lihtsalt kursus. Asjata!

Eesti – Venemaa «uus Krimm»

Ehkki Venemaa rahvasaadikute kõrkus kaalub kaugelt üles igasuguse terve mõistuse, ei suuda see ometi varjata tõelisi ohte, millega Venemaa Eestit ähvardab.

Seda tõsiasja ilmestab terve seeria lugusid venelaste olukorra kohta Eestis, keda paljud Venemaa eksperdid peavad jätkuvalt «viiendaks kolonniks».

Nii kinnitab näiteks Vladimir Barsegjan artiklis «Narva – see pole Krimm. See on midagi palju hullemat», mida levitas portaal Sputnik. Ta ütles, et olla venelane, venekeelne tähendab Eestis kohtuotsust, mis tõenäoliselt käib inimesega kaasas terve eluaja, isegi kui oled haritud, tark ja edasipüüdlik. Just seda autori väidet kasutati ära Venemaa info-hübriidsõjas Eesti vastu.

Portaal Politekspert avaldas Vladimir Barsegjani artikli kokkuvõtte, jutustades selle kenasti ümber, aga tehes järsku järelduse:

«Märgime, et mitte ainult Narvat ei ole tabanud sotsiaalne allakäik, vaid paljusid selle Balti riigi piirkondi. Seepärast ei saa hüpoteetiliselt välistada, et parema tükikese hankimise tuhinas võib «uueks Krimmiks» Venemaale saada terve Eesti. Kusjuures veel vabatahtlikult. Rahulolematud elanikud hakkavad esimesena valjult hüüdma, et tahavad Venemaa koosseisu, Eesti võimud aga ei suuda enam kuidagi peatada Balti tragöödiat.»

Vaade Narva kindlusele ja Jaanilinna linnusele, vahel Narva jõgi

FOTO: Wikipedia

Sellisele järeldusele jõuab portaali ajakirjanik Grigori Pavlodubov, kes pani oma kirjatööle pealkirjaks «Baltikumi tragöödia: Eesti – Venemaa «uus Krimm»».

Just niimoodi kasutab Venemaa propaganda autorite kriitilisi tekste ära libauudiste tekitamiseks, mis kahjustavad Eesti huve.

See ei tähenda muidugi, et hirmust Venemaa propaganda ees peaks loobuma kritiseerimast asjade seisu Eestis.

Küll tähendab see, et Venemaa propagandal ei tohi lubada värvata uusi poolehoidjaid ja kontrollida seda, mida ja millest me mõtleme. Putin juba surus Venemaa põlvili. Et mitte tekitada Kremlile pettekujutelma enda nõrkusest, peab Eesti kindlalt jalul püsima.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.