Kaija Kasekamp: Eesti inimesed maksavad liiga palju omast taskust arstiabi ja ravimite eest

Ravimid. Pilt on illustratiivne. Foto: Toomas Huik

Eesti ravikindlustuse põhiväärtus – solidaarsus tagab inimestele juurdepääsu vajalikele terviseteenustele sõltumata nende rahakoti suurusest ja võimaldab kaitsta inimesi suurte ravikulude eest. WHO hiljuti avaldatud kolme riigi omaosaluspoliitikat võrdlevast analüüsist selgub, et sellele vaatamata on meil inimeste enda poolt tasutud ravikulud ja risk suurte ravikulude tõttu vaesusesse sattuda Eestis endiselt kõrge, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Kasekamp.

Inimeste omaosalus tervishoiuteenuste saamisega tekib peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, nende teenuste või ravimite eest tasumisel, mida riiklik tervishoiusüsteem ei kata. Teiseks, teenuste või ravimite puhul, mida riik hüvitab osaliselt kokkulepitud ulatuses, nagu näiteks hambaravi või haigekassa poolt hüvitatavad soodusravimid. Ka sellisel juhul jääb osa kuludest inimese enda kanda. Samuti tuleb inimesel arvestada omaosalusega, kui ta otsustab pöörduda eraliinikusse, lootuses nii saada kiiremat või oma eelistustele paremini vastavat teenust. Kui inimesel puudub ravikindlustus ja tegu pole vältimatu abivajadusega, siis tuleb inimesel kanda kõik tervishoiuteenuse saamisega seotud kulud ise.

Tervis on inimese kalleim vara ning sellistel hetkedel peab hakkama tegema valikuid, kas maksta ravimite eest, mis on eluliselt vajalikud, või maksta korteri või maja laenu, osta toitu vms.

Suur omaosaluse koormus muutub probleemiks, kui tervisekulud ületavad inimese võimet nende eest maksta. Tervis on inimese kalleim vara ning sellistel hetkedel peab hakkama tegema valikuid, kas maksta ravimite eest, mis on eluliselt vajalikud, või maksta korteri või maja laenu, osta toitu vms. Selliste valikute tõttu võib suureneda vaesuses elavate leibkondade arv. Seepärast peab riik otsima erinevate poliitikameetmete kaudu võimalust, kuidas inimeste omaosaluskoormust tervishoius vähendada ja inimesi suurte kulude eest kaitsta.

Inimeste omaosalus tervishoius on Euroopas riigiti väga erinev

WHO võrdles hiljuti avaldatud analüüsis Euroopa kolme sarnaselt kõrge sissetulekutasemega riigi – Eesti, Läti ja Tšehhi omaosaluspoliitika mõju leibkondadele. Analüüsist selgus, et Eestis on suurte ravikulude tõttu vaesumise riskis vähem inimesi (7 protsenti) kui Lätis (13 protsenti), kuid oluliselt rohkem kui Tšehhis (üks protsent), kus avaliku sektori panus tervishoidu on suurem. Lisaks on Tšehhis kehtestatud mõjusad poliitikameetmed, mis kaitsevad eriti vaesemaid leibkondi suurte ravikulude eest.

Vaesumise riskis hinnatakse olevat leibkondi, kelle tervishoiukulud on katastroofiliselt suured, moodustades enam kui 40 protsenti leibkonna kogusissetulekust. Kõigis kolmes riigis on kataroofilised kulud koondunud kõige vaesematesse leibkondadesse, samas erinevalt Tšehhist on Eestis ja Lätis eelkõige pensionäride leibkondadel oht vaesuda suurte ravimikulude tõttu.

Omaosaluskoormus sõltub avaliku sektori panusest tervishoidu

Erinevused kolme riigi inimeste omaosaluskoormuses on osaliselt tingitud erinevustest tervishoiu rahastamisel, seejuures eelkõige tervishoiu prioritiseerimisest valitsemissektori kogukuludes. Läti valitsus eraldab tervishoiule ligi 10 protsenti kogu avaliku sektori kuludest, Eesti valitsus ligikaudu 13 protsenti ja Tšehhi valitsus 15 protsenti, mis on ühtlasi Euroopa keskmine.

Eestis on suurte ravikulude tõttu vaesumise riskis vähem inimesi kui Lätis, kuid oluliselt rohkem kui Tšehhis. 

Eestis oli 2010. aastal tervishoiu kulude osakaal SKPs 6,33 protsenti, 2016. aastal 6,68 protsenti. Selle juures on aga inimeste omaosaluse kasv olnud kiirem kui avaliku sektori kulude kasv tervishoidu. Lisaks ei ole avaliku sektori kasv kaasa toonud ka oluliselt paremat kaitset majandusraksuste eest. See võiks olla üks eesmärk seoses käesolevast aastast haigekassale makstava täiendava riigieelarve eraldise efektiivsemal kasutusel. Täiendav avaliku sektori panus võimaldab muuta ja võtta kasutusele poliitikameetmeid omaosaluskoormuse vähendamiseks.

Parema omaosaluspoliitikaga on võimalik inimesi suurte kulude eest kaitsta

Kuid kolme riigi erinevusi saab seletada ka Eesti, Läti ja Tšehhi erineva omaosaluspoliitikaga. Omaosalusepoliitikast sõltub, kelle kulud, millised kulud ja kui suures ulatuses katab avalik sektor ja kui suure osa maksavad leibkonnad ise, sh kuidas omaosalus erinevate sissetulekurühmade vahel jaguneb. Analüüsist selgub, et Eestis ja Lätis ei hüvitata omaosaluspoliitikaga piisavalt nende leibkondade kulsid, kes suudavad kõige vähem omaosalust tasuda: vaesed, krooniliselt haiged ja eakad.

Lätis tekitavad inimestele suure omaosaluskoormuse suured kulud ravimitele, haiglaravile ja täiskasvanute tervishoiuteenustele, sealhulgas täielikult tasulisele hambaravile ja eriarstide pikkade järjekordade vältimiseks. Tervishoiuteenuste omaosaluse ülempiir on seatud Lätis väga kõrgele ja 2012. aastal tühistati väga vaestele leibkondadele tehtud erandid. Retseptiravimite omaosaluse ülempiir Lätis puudub ning erandeid selles osas ei tehta ka vaestele ega pidevalt ravimeid kasutavale elanikkonnale.

Eestis ja Lätis ei hüvitata omaosaluspoliitikaga piisavalt nende leibkondade kulsid, kes suudavad kõige vähem omaosalust tasuda: vaesed, krooniliselt haiged ja eakad.

Tšehhis on omaosaluspoliitika korraldatud lihtsamalt – inimesed maksavad tervishoiuteenuste ja ravimite eest omaosaluse summa, mis on fikseeritud ning seda ei arvestata osakaaluna teenuse või ravimi hinnast. Haavatavad leibkonnad on omaosaluse maksmisest vabastatud ja kõigile kehtib üldine omaosaluse ülempiir, kusjuures alla 18-aastastele ja üle 65-aastastele on kehtestatud ülempiir on veelgi madalam. Ennekõike võimaldab sellist omaosaluspoliitikat suurem avaliku sektori panus tervishoidu. See on ka põhjus, miks Tšehhi inimesed on suurte ravikulude ja vaesumise eest paremini kaitstud kui Lätis ja Eestis.

Eesti peab jätkama inimeste omaosaluskoormuse vähendamisega

Eesti omaosaluspoliitika paigutub nende kahe riigi vahepeale. Meil on küll kasutusel poliitikameetmed, mille eesmärk on vähendada kulusid ravimitele, soodustused teatud sihtrühmadele, nagu näiteks lapsed ja pensionärid, on suuremad. Lisaks võeti Eestis hiljuti vastu kaks olulist poliitikameedet täiskasvanute hambaravi- ning ravimikulude vähendamiseks. Alates 2017. aasta juulist taastati täiskavanute hambaravihüvitis, mille määr tõusis veelgi 2018. aasta algusest. Samuti hakkas riik maksma täiendavat hüvitist suurte ravimikulude leevendamiseks.

Kuid need meetmed ei ole endiselt piisavad, et kaitsta leibkondi suurtest tervishoiu kuludest tingitud vaesumise eest. Jätkuvalt tuleb otsida võimalusi, kuidas kaitsta veelgi tõhusamalt just vaesemat elanikkonda ning muuta terviseteenused kättesaadavamaks sihipäraselt just neile, kellele need praegu kättesaadavad ei ole või kelle kulud tervishoiule on juba praegu suured. Seetõttu on sotsiaalministeeriumil koostöös haigekassaga kavas analüüsida omaosalust just inimese seisukohast, et välja selgitada isikud ja leibkonnad, kelle puhul võib omaosalus muutuda takistuseks vajaliku abi saamisel ja pakkuda välja edasisi lahendusi.

Tuleval nädalal toimub sotsiaalministeeriumi ja WHO eestvedamisel Tallinnas rahvusvaheline konverents «Tervisesüsteemid solidaarsuse ja jõukuse heaks – et mitte keegi ei jääks maha,» millega tähistatakse 10 aasta möödumist Tallinna harta vastuvõtmisest. Ühe peateemana keskendub konverents võimalustele, kuidas tagada terviseteenustega hõlmatus kõigile, parandada ligipääsu tervishoiuteenustele ning suurendada kaitset suurte ravikulude eest.

Artikkel põhineb WHO väljaandel «Financial protection in high-income countries: a comparison of the Czech Republic, Estonia and Latvia»