/nginx/o/2018/04/25/7807943t1h2db3.jpg)
/nginx/o/2018/04/25/7807943t1h2db3.jpg)
Enne kui paneme lastele ja lapsevanematele kohustusi juurde, tuleb riigil enda kohustused täita, kirjutab organisatsiooni IRL Noorte aseesimees, kahe lapse isa Karl Sander Kase.
Kahe lapse isa: enne laste kohustuste laiendamist peaks riik enda kohustused täitma (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise kolmapäeva Vikerraadio saates Uudis+ rääkis haridusminister Mailis Reps sellest, et alusharidus tuleks muuta kohustuslikuks. Eestis on alushariduses osalemise protsent väga kõrge, kolme- kuni seitsmeaastastest lastest käib lasteaias koguni 94 protsenti. Sellega seoses tekib küsimus, missugust probleemi haridusminister lahendada üritab.
Lapsed on erinevad ja perekonnad on erinevad. Võib olla palju põhjuseid, miks laps lasteaeda ei lähe. Olgu selleks liiga kõrge kohatasu teatud omavalitsustes nagu Tallinn või Tartu (Keskerakond mõlemas võimul), vanemate ebaregulaarne tööaeg (kui lapsevanem töötab hilisõhtuti või nädalavahetusel, siis ei ole talle lasteaiast abi) või vanemate soov lapsega rohkem aega veeta.
Riiklik sund olgu viimane lahendus
Enne kui seame lastele ja lapsevanematele kohustuse, tuleb mõelda, miks on teatud osa lastest alusharidusest kõrvale jäänud. Me räägime tänapäeval väga palju sellest, et meie koolisüsteem peaks olema paindlik ja arvestama õpilaste eripäradega. Sama kehtib ka lasteaedade puhul. Kõigile lastele ei saagi sobida süsteem, kus on palju lapsi ja seetõttu paratamatult vähem õpetaja aega ja tähelepanu. Kui me laiendame hariduskohustuse juba koolieelikutele, siis paratamatult loome me sellega uusi raame, kuhu sisse peavad lapsed mahtuma. Igasuguste raamide ja piirangute kehtestamiseks on vaja bürokraatiat ja kontrolli. Selle kontrollimise, mõõtmise ja testimise käigus võib minna kaduma aga see kõige olulisem – laps ise.
Sunnimehhanism sõdib kahel rindel
Ideega kohustuslikust alusharidusest avab haridusminister tegelikult juba teise rindejoone. Haridusministeeriumil on samal ajal lauasahtlis eelnõu, mis soovib pikendada koolikohustust seniselt 17 eluaastalt 18-le. Mõlema idee rakendumise korral pikeneks hariduskohustus tervenisti viie aasta võrra (seni 7–17, uus variant 3–18)! Kas mõlema kohustuse rakendumise korral jääb inimese õigusest vabale valikule üldse midagi alles?
Arvan, et üldjoontes mõistavad kõik, et lapsevanem soovib oma lapsele parimat. Lõputud riigi pandud kohustused ei lahenda tegelikult tänaseid haridusprobleeme. Alushariduses vajame rohkem lasteaiakohti kolme-viieaastastele. Samuti vajame, et ühe lapse kohta oleks rohkem õpetajaid. Ebaregulaarsetel aegadel töötavad vanemad vajavad, et lasteaiad oleks avatud paindlikumatel aegadel (nt nädalavahetusel). Need on ainult mõned meie alushariduse probleemidest. Enne kui paneme lastele ja lapsevanematele kohustusi juurde, tuleb riigil enda kohustused täita.