California ülikooli Berkeley ajalooprofesso Yuri Slezkine.

FOTO: Sander Ilvest

Äsja Tallinnas Lennart Meri konverentsil esinenud California ülikooli Berkeley ajalooprofessor Yuri Slezkine on kirjutanud üle tuhande lehekülje paksuse raamatu «Valitsuse maja» («The House of Governement»), mille andis mullu välja Princetoni ülikooli kirjastus ning mis annab pildi Vene revolutsiooni ja Nõukogude Liidu ülesehitamist vanade bolševike ja nende laste elukäigu kaudu. Täpsemalt nende bolševike, kes elasid Juri Trifonovi romaanist kuulsas majas kaldapealsel, hiiglaslikus korterelamus Kremli vastaskaldal, mis oli mõeldud Nõukogude Liidu kõrgematele ametiisikutele. Sisuliselt räägib see rühma tõsiusklike võimule tulemisest, sellest, kuidas nad seda kasutasid ja mis nendest sai, taustaks tollase Nõukogude Liidu ühiskond ja kultuurielu.

Esimest korda, kui lugesin lääne biograafiat mõnest Vene revolutsionäärist – võib-olla oli see Robert Service’i «Lenin» –, mõtlesin lugedes, et need inimesed olid ju väga veidrad. Kõik need väiklased siseheitlused, tülid imepisikeste ideoloogiliste erinevuste pärast – suisa hullumeelsed. Kuidas sai selline seltskond maailma ühe suurima riigi etteotsa?

Nad olid väga veendunud – ja nad polnud tegelikult hullud. Osaliselt oli see õnn, osaliselt otsusekindlus, suuremas osas minu meelest usk.

Nad uskusid, et selline on nende saatus?

Et ajalugu on nende poolel, et nemad on ajaloo poolel. Et see, mis on soovitav, on ühtlasi vältimatu. On tõsi, et neil mõnes mõttes vedas. Vene impeeriumi kokkuvarisemine polnud nende teene. Kuid nad olid kohal, õigel ajal.

Kuidas te valisite oma raamatu «Valitsuse maja» tegelased?

Esiteks valisin maja, mis on eraldi lugu. Ja kui olin sinnamaale jõudnud, pidin valima hallatava koguse isiksusi. Ja tahtsin, et nad esindaksid nõukogude elu eri valdkondi. Nõukogude valitsuse segmente, kuna see oli valitsuse maja, nad olid valitsusametnikud. Kuid peamine piirang oli minu jaoks allikate olemasolu.