Emmanuel Macron kohtumas Mamoudou Gassama.

FOTO: POOL New / REUTERS / Scanpix

Lääneriikide tugevate piirangutega immigratsiooniseaduste taustal on migrantide autasustamine kodakondsusega muutunud vahendiks, millega riik eristab neid, kes on tulevikus väärt kodanikuks saama, neist, kes seda väärt ei ole, kirjutab Astoni ülikooli sotsioloogia ja politoloogia vanemlektor Katherine Tonkiss veebiväljaandes The Conversation

Videojäädvustus mehest, kes ronib Pariisis mööda maja välisseina neljandale korrusele, et päästa rõduserva küljes rippuv laps, levis internetis kui kulutuli. See mees, 22-aastane dokumentideta migrant Malist, nime poolest Mamoudou Gassama, saabus Prantsusmaale alles mõne kuu eest eluohtliku teekonna järel, mis viis teda läbi Burkina Faso ja Liibüa ning üle Vahemere. Vaat et üliinimlikkust nõudva päästeoperatsiooniga pälvis ta hüüdnime «kaheksateistkümnenda Ämblikmees», kus «kaheksateistkümnes» tähistab seda Pariisi linnaosa, milles kangelastegu toime pandi.

Pole mingit kahtlust, et Gassama väärib oma erakordse julgustüki eest igakülgset tunnustust. Tema tegu on juba leidnud kiitust kogu maailmas. Vahest suurim austusavaldus oli kohtumine Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga, kes andis Gassamale «vapruse ja pühendumise» eest medali, töökoha Pariisi tuletõrjes ja veel ühe lubaduse - milleks oli Prantsusmaa kodakondsus.

Gassamale ulatati elamisluba, mis võimaldab tal seaduslikult Prantsusmaal viibida, ning kinnitati, et tema kodakondsustaotlus vaadatakse läbi kiirendatud korras.

Dokumentidega migrandile, kes riskis eluga, et jõuda üle maa ja mere Prantsusmaale, kus aga pidi seepärast, et oli sans papiers ehk dokumentideta, elama varju tõmbunult, on kodakondsus väga hinnaline saavutus. Kodanikustaatuse puududes ei hakka riik tunnistama vähimaidki kohustusi kellegi suhtes, kes just ei suuda veenvalt tõestada, et vajavad erandina erikohtlemist - näiteks et nad põgenevad konflikti või tagakiusamise eest.

Malist pärit «ämblikmees» Mamoudou Gassama külastab Pariisi tuletõrjebrigaadi.

FOTO: ERWAN THEPAULT / AFP / Scanpix

Kodakondsuse «väljateenimine»

Nii polnud õieti mingi ime, et Macron pidas kodakondsust Gassama vapruse suurimaks tasuks. Siiski ei jäänud märkamata, kui silmakirjalikult kõlab see riigis, kus kehtivad äärmiselt suurte piirangutega immigratsiooniseadused. Prantsuse seadustes on siiski selle kohta ka pretsedent olemas. Tsiviilkoodeksi artikkel 21-19 sätestab nimelt, et kodakondsust võib anda «eriliste teenete» eest Prantsusmaa hüvanguks, ning just sel alusel on saanud kodanikuks paljud teistest riikidest pärit Võõrleegioni sõdurid, kes on sõdinud Prantsusmaa eest.

Kuid see juhtum kuulub ühtlasi laiemasse rahvusvahelisse trendi, milles kodakondsust on hakatud pidama autasuks hea ja väärika käitumise eest. Lääneriikide tugevate piirangutega immigratsiooniseaduste taustal on migrantide autasustamine kodakondsusega muutunud vahendiks, millega riik eristab neid, kes on tulevikus väärt kodanikuks saama, neist, kes seda väärt ei ole.

Nii polnud õieti mingi ime, et Macron pidas kodakondsust Gassama vapruse suurimaks tasuks.

Seda suundumust võib näha Prantsuse kodakondsusseaduses, mille kohaselt tulevased kodanikud, mõned erandid välja arvata, peavad sõlmima lepingu, mis nõuab, et nad tõendaksid kahe aasta jooksul, et on väärt kodanik olema. Ühelt poolt kajastab see ajaloolist arusaama, et Prantsuse kodakondsus on kodaniku ja riigi leping, teiselt poolt on aga tegu uue mõttega, mis toonitab kodaniku kohustusi mitte ainult kodanikuna, vaid juba kodanikuks saamisel.

Sama suundumust võib täheldada Ühendkuningriigis, kus kodakondsuse taotlejad peavad läbi tegema testi «Elu Ühendkuningriigis». Nad peavad tõendama teatavat inglise keele oskust ja ilmutama tubli kodaniku omadusi, näiteks seaduste täitmine ja maksude tasumine, enne kui nende naturalisatsioonitaotlus rahuldatakse. Sama suundumus seisis Barack Obama DREAM-seaduse taga, mille järgi dokumentideta lastele antakse kodanikustaatus, kui nad on õppinud ülikoolis või teeninud sõjaväes vähemalt kaks aastat. Need on kõigest üksikud näited suudnumusest, mis mõjutab oluliselt kodakondsuse saamise õigust suure sisserändega riikides kogu maailmas.

Pariisi Ämblikmees.

FOTO: twitter.com

Õigused vaekausil

See suundumus valmistab omajagu muret. Kunagi kujutas kodakondsus endast õiguste kogumit, mida sai ühe emantsipeerumise vormina riigi käest nõuda, nagu seda tegid kodanikuõiguste ja naisõiguslaste liikumised. Nüüd on aga on selline kodakondsuse mõiste järjest enam asendunud arusaamaga kodakondsusest kui autasust truuduse ja kuulekuse eest. Mitmel pool, näiteks Ühendkuningriigis ja Ühendriikides, on kodakondsusest saanud tingimuslik autasu, mida saab ka ära võtta, nii et kodanikud on tegelikult pidevalt ohus, et kui nad riigile ei allu, jäetakse nad kodanikuõigustest ilma. See tähendab ühtlasi, et kodakondsust on aina raskem saada ja see on ebakindel. Kõik see nõrgestab tuntavalt inimeste elementaarseid kodaniku-, sotsiaalseid ja poliitilisi õigusi.

Gassama tegu oli peaaegu üliinimlik ja ta pälvis õigusega rahvusvahelise tunnustuse. Täiesti õiglaselt anti talle ka esmased kodanikuõigused riigis, kus ta elab. Aga kodakondsus ei peaks olema kättesaadav ainult üliinimestele. Selle asemel tuleks meil leida viis, kuidas tagada inimestele põhiõigused puhtalt seepärast, et nad on meiega samamoodi inimesed.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane