Alexander Stubb ja Toomas Hendrik Ilves: suure mere strateegia

Läänemeri. Foto: Alo Lõhmus

Läänemerd ümbritsevad riigid peavad tugevdama omavahelist koostööd, leiavad Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves ja Soome endine peaminister Alexander Stubb.

Kui eestlased ja soomlased püüavad oma rahvust iseloomustada, jõuavad nad jutujärjega sageli lõpuks sinnamaale, et viitavad mere ja kliima mõjule nende kollektiivsele tajule. Meri on meie jaoks loomulikult Läänemeri – ja see meri puudutab kokku 85 miljoni inimese elu, mis ületab kaugelt nende kahe väikese põhjamaise riigi rahvaarvu, kust me pärit oleme.

Läänemere ääres elab umbes 17 protsenti Euroopa Liidu rahvaarvust – sh Saksamaal, Poolas, Rootsis, Taanis, Leedus ja Lätis elavad inimesed, rääkimata miljonitest inimestest Vene rannikul ja Norras. Õigupoolest kutsuvad mõned mereäärsed rahvad seda merd Idamereks, mõned Läänemereks ja paljud teised Balti mereks, ent vanad läti kalurid olid tõele ehk kõige lähemal – kutsudes seda Suureks mereks (lielā jūra).

Meri mängib olulist rolli suure hulga eurooplaste elus ja selle ääres elavate inimeste murede ühine sisu andis meile tõuke – toona veel Euroopa Parlamendi liikmetena – algatada 12 aastat tagasi Euroopa Liidu Läänemere strateegia. Meid ajendas mõistmine, et kui Eesti, Läti, Leedu ja Poola Euroopa Liiduga 1. mail 2004 ühinesid, sai Läänemerest peaaegu täielikult Euroopa järv.

Meri on meie jaoks loomulikult Läänemeri – ja see meri puudutab kokku 85 miljoni inimese elu, mis ületab kaugelt nende kahe väikse põhjamaise riigi rahvaarvu, kust me pärit oleme.

Meie soov oli selle strateegiaga lihtsustada nende probleemidega tegelemist, mis enne ELi laienemist nõudsid muud liiki kooskõlastussüsteeme. Mõtetes olid tähtsaimal kohal Läänemere keskkond ja ökoloogia. Samuti soovisime arendada tihedamat koostööd ELi liikmesriikide vahel Läänemere piirkonnas. See mõte, mis teostus kaks aastat hiljem ja mida on sellest hetkest alates korrapäraselt värskendatud, peaks ka edaspidi sama tähtsaks jääma.

Niisiis, kuidas saab Meri kokku tuua nii suure ja mitmekesise inimhulga nii paljudest riikidest? Mida ühist võiks olla noortel ja vanadel, kaluritel ja ristlusreisijatel, neil, kes on elanud aastakümneid raudse eesriide erineval poolel?

Esiteks – me kõik tahame merd paremini kaitsta. Teiseks, nagu tuhandeid aastaid tagasi, mil meri meid sõna otseses mõttes toitis, soovime praegugi kasutada merd oma heaolu suurendamiseks säästval moel. Me peaksime hankima teadmisi ka selle kohta, kuidas meri on meie kultuure kujundanud ja kuidas aitab meil tänu sellele üksteist paremini mõista, üksteisega ühendust luua. Need kolm peamist eesmärki on omavahel tihedalt seotud: näiteks võib Läänemere rannikuäärsete riikide parem koostöö luua sünergiaid nende meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks, mis parandaksid meresõiduohutust, mis omakorda aitaks vähendada ohtu turismile, kalandusele ja muule merest sõltuvale majandustegevusele.

Selle nädala alguses kogunes Tallinnas Läänemere Strateegia 9. aastafoorum. ELi Läänemere piirkonna strateegia polnud mõeldud pelgalt pudelikirjaks rannikuriikidelt ELile. See strateegia koostati tegevusplaanina, kuna kaalul on praktilised küsimused. Näiteks laevaliikluse jälgimine, marsruutimis- ja infosüsteemid, vajaliku päästevõimekuse tagamine, reostuseks valmisolek ja reageerimissuutlikkus, meresõitjate koolitamine ja kogemuste jagamine – need on vaid mõned tegevused mereohutuse parandamiseks.

Nüüd saame rääkida suurtest saavutustest: Läänemere piirkonna projektid piiriülese koostöö arendamiseks üliolulistes keskkonnavaldkondades on parimad näited. Edukalt läbi viiduna aitavad need täita poliitilisi kohustusi ülemaailmsel tasandil, näiteks ÜRO säästva arengu eesmärke, või piirkondlikul tasandil, nagu kinnitatud hiljutises HELCOMi ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni ministrite avalduses Läänemere hea keskkonnaseisundi taastamise kohta aastaks 2021. Vaadates üldist tarbimise kasvu, on ka tulevikus suur vajadus makropiirkondlike projektide järele, millega hõlbustatakse Läänemere ümber koguneva mereprahi ennetamist ja vähendamist või vähendatakse eutrofeerumist, laevanduse õhusaastet ja merevette sattuva saasteaine hulka.

Samamoodi on oluline luua tihedaid sidemeid Läänemere ümbruse rahvaste vahel. Konkreetne näide on vastastikune digiretseptsioon Eesti ja Soome vahel. Kui Eestit külastav soomlane (või vastupidi) kaotab oma ravimi, saab ta alates sellest suvest osta Eesti apteegist ravimi oma Soome retsepti alusel. See peaks olema eesmärk vähemalt kõigile ELi liikmesriikidele meie piirkonnas (eeldusel, et nad rakendavad e-retsepti süsteemi).

Euroopa Investeerimispank loodi 60 aastat tagasi just seda tüüpi projektide tarbeks ning selle asutamislepingus sätestatakse, et pank peab rahastama järgmisi projekte: «mitmele liikmesriigile ühist huvi pakkuvad projektid, mis on sellise ulatusega või sellist laadi, et neid ei saa täielikult rahastada üksikutes liikmesriikides kättesaadavate vahenditega». Investeerides (reo)veeprojektidesse, meremajandusse ja piirkonna energiasektorisse, on pank just seda teinud.

Nüüd, kui on alanud arutelu Euroopa Liidu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle, on meil tarvis piirkonna häälekat arvamust ka selle kohta, kuidas edasist arengut rahastada. Selle strateegia raames on rakendatud palju projekte ning ära saab teha veelgi rohkem.