Eesti-soome teema on kahe riigi juubeliaastal enda alla võtnud juba üksjagu täheruumi. Naabritevahelised sidemed on meie kõigi jaoks äärmiselt olulised.
EKI keelekool: võta üks (eestlane) ja viska teist (soomlast) (1)
Meie ümber on palju sõnu, mis tunduvad iseenesestmõistetavad, kuid neid sõnaraamatusse pannes põrkume probleemiga. Eesti-soome sõnaraamatu töörühmas kutsume neid „võimatuteks sõnadeks“ ning selliste probleemkohtade lahendamine tekitab omajagu elevust.
Näiteks „ennast kehtestama“… Meie, eestlased, peame kogu aeg end tõestama nii maailmale kui ka üksteisele, kehtestame end nii tööl, koolis kui kodus, muudkui otsides oma Nokiat. Aga soomlasele peab sõnaraamatus seda pika lausega seletama: panna toiset ottamaan itsensä huomioon, vakuuttaa toisia tärkeydestään tai paremmuudestaan, tehdä itsestään varteenotettava (tõlkes: teisi oma huvidega arvestama panema, neid oma väärtuses või üleolekus veenma, end arvestatavaks tegema). Uues eesti-soome sõnaraamatus hakkab seda ilmestama näitelause: õpetaja peaks suutma ennast kehtestada. Soomlane tõlgib: opettajan pitäisi osata olla jämäkkä (tõlkes: kõigutamatu, otsustav).
Ja ikkagi jääb nende asjade mõistmisel millestki vajaka. Mingi väike nüanss on puudu. Me kehtestame end vist siiski erineval moel. Kas see on mingi rahvusele omane nüanss? Eestlase jaoks on tavaline rääkida õppealajuhatajatest ja asjameestest, soomlasele põhjustavad need sõnad suurt peavalu. Aga näiteks euroremonti Soomes vist ei tehta, valvelauda õpilaspiletit ei jäeta. Kui perre ilmub kõrgemas vanuses veel üks pesamuna, siis soomlastel tuleb iltatähti (õhtutäht). No kas pole kaunis!
Toredusi esineb ka teistpidi. Ei suutnud mina ära imestada soome sõna langata, millele tuli aastaid tagasi soome-eesti sõnaraamatu töörühmas lisada pikk eestikeelne seletus: hambavahesid niidiga puhastada. Uuema aja sõna, mis on tekitanud ka sotsiaalmeedias suurt elevust, on kalsarikännit, mis tähendab sisuliselt kodus üksinda aluspesu väel purjus olemist. Huvitavalt soomelik nähtus on veel ilmakitara (õhukitarr), mis tähendab kitarrimängu imiteerimist ilma tegeliku kitarrita.
Me jäämegi imestama üksteise veidruste üle. Aga me teeme seda sõbralikult ja viisakalt. Kõige selle juures on meil abiks sõnaraamatud, mis aitavad teineteisele ära seletada seda maailma, milles me elame.