Peeter Espak: uusrevolutsiooniline mõtlemine

Karl Marx, Lenin ja Stalin. Foto: SCANPIX

Tallinna Ülikooli dotsent ja EELK Usuteaduste Instituudi professor Jaan Lahe avaldas äsja muret meie haridus- ja teadusasutustes valitseva mentaliteedi vastu, mis soodustab oma kultuurilise põlvnemise häbenemist. Tõepoolest, ideologiseerunud aja- või kultuurilugu ei tõlgenda tihti enam enda ega ka teisi kultuure nende ajaloolistes raamides, evolutsioonilises mitmekesisuses, väärtusena iseeneses, vaid on asunud kõike mõtestama eelkõige kaasaegse teoretiseerimise ja enesehäbist tulvil (kultuuri)marksistlikust perspektiivist lähtudes.

Lahe kirjutab sellise mentaliteedi kohta: «Ajalugu on nende jaoks vaid lähiajalugu ja kultuur nüüdiskultuur. Kui sellist hoiakut jagavad kooliõpilased või tudengid, võib seda veel mõista. Kui seda toetavad aga hariduse eest vastutajad, on see minu meelest kahetsusväärne. Sellise hoiaku toetamisega soodustatakse ju ühiskonnas murdeealise mentaliteeti, mille võiks võtta kokku lausega: «Maailm algab minuga.» Kui murdealine häbeneb oma vanemaid, on see mõistetav. Kui seda teeb aga täiskasvanu, on see mitte lihtsalt kahetsusväärne, vaid lausa häbiväärne.»

Samasugust muret ülikoolide «pehmete alade» langemisest marksistliku mõtemalli küüsi väljendas hiljuti Hardo Pajula. Kuna ülikoolid laskvat „välja järjest rohkem vasakradikaale, kasvab nende hulgas aga igatsus tõelise revolutsiooni järele, mis peab lõplikult lahendama kõik ühiskondlikud vastuolud“.

Kahtlused toimuva suhtes esitas ka Hans H. Luik oma marksismi üle arutlevas artiklis, mainides ära seda ideoloogiat kandvad kesksed institutsioonid Eestis: «...Oudekki Loonel, paljudel ajakirja Vikerkaar autoritel, Tallinna Ülikooli vasakpoolsetel ja riigi toel ilmuva Müürilehe marksistidel tuleb muidugi kõnelda lasta, aga sõnavabadusega võrdselt au sees olgu ka Eesti Vabariigi sisejulgeolek koos veekahuritega. Sest mine sa unistajaid tea...»

Oma isiku või loomingu ohustatuna näitamise kaudu upitatakse aga tegelikult eelkõige oma ego; üritatakse näidata, et just mina olen see tähtis väljavalitu, keda kurjus on asunud kiusama.

Samadele nähtustele viitavad pikemat aega väga eripalgelised kultuuritegelased, teadlased, poliitikud, kellel puudub tihti ühine maailmavaade või ka huvid. Sildid «EKRE-mees» või «Varro Vooglaiu homofoobne kristlane» on ähvardusena või arvaja demoniseerimiskatsena kaotanud oma kaalu, sest kriitikanooli neomarksistliku või neobolševistliku (vt Mihkel Muti vastavate terminite kasutust) mõtteliini vastu Eesti kultuuris ja ühiskonnas tuleb liialt laialt mõtlejatespektrilt.

Tihti väidetakse, et kritiseeritavat uusmarksismi ja neobolševismi pole olemas ja see olevat «konservatiivide» väljamõeldis tsensuuri kehtestamiseks, nn kapitalistide vandenõuteooria oma võimu säilitamiseks.

Järgnevalt üritan visandada ligikaudse ja kahtlemata kirjanduslikult ilustatud pildi meie viimase aja revolutsionääride maailmapildist üldiselt nõustudes eespool tsiteeritud autoritega, et vastav mõttelaad on levinud eelkõige meie kultuurilistest marksistidest vasakintelligentsi seas ning koondunud eri akadeemiliste ja kirjanduslike institutsioonide erialaringkondade ümber, kust levib ka nn tavainimestest huvigruppideni. Hinnang ei ole mõeldud üldistusena klassikalisele sotsiaaldemokraatlikule vasakmõttele, millel on kirjeldatuga sama vähe seost, kui klassikalisel liberalismil tänapäeva sotsiaalse õigluse sõdalastega.

Enda ego upitamiseks ja laiemate rahvahulkade seas tihti tundmatu loomingu ning nime tähtsustamiseks luuakse tumedaid kujutelmi kurjusejõududest, kes asuksid teatreid sulgema, loomingut tsenseerima, oma maailmakorda vägivaldselt peale suruma. Etendatakse hüsteeritsedes Saksa Weimari vabariigi aegu, lastes iseennast paista ettehoiatajatena saabuva rassismi ja natsionalismi eest. Megalomaanselt kujutatakse endale ka ette, kuidas kujuteldavad natsid hakkavad vasakintellektuaali tänaval peksma ja rituaalselt tema raamatuid tuleriita viskama.

Oma isiku või loomingu ohustatuna näitamise kaudu upitatakse aga tegelikult eelkõige oma ego; üritatakse näidata, et just mina olen see tähtis väljavalitu, keda kurjus on asunud kiusama. Ohvrina ja seega «kambajõmmina» kujutatakse vaimusilmas ette ka järgmisi inimgruppe: seksuaalvähemused, naised, moslemid, venelased, teistsuguse nahavärviga inimesed. Seda hoolimata asjaolust, et täiesti valdav osa nendesse vasakfundamentalisti enda konstrueeritud vähemustesse kuuluvaid isikuid ei pea ennast ohvriks ega soovi enda kaitsjateks vasakradikaale.

Üha märgatavam on ka asjaolu, et vasakpoolsusele seni oluline grupp inimesi nimetusega «vaesed» ei ole retoorikas ohvrina enam ammu esiplaanil. Klassikaline proletaarlane ei klassifitseeru ammu enam ohvriks, vaid on vasakintellektuaalist valdavalt enamteeniva inimesena muutunud pigem degenerantlikuks pimeduse jõudude käsilaseks, kes lisaks pole ülikoolis õppinud ei kirjandusteooriat, sotsioloogiat ega antropoloogiat.

Vasakfundamentalist tunneb ennast moraalselt ülimuslikuna kõikide teiste ees. Ta ei kaalutle mitte kunagi selle üle, et tal äkki ei olegi (kõiges) õigus ja võibolla on ka «teistel» midagi olulist öelda või kaitsta. Seetõttu väldib ta päris argumentidel põhinevat dialoogi, intellektuaalset vestlust.

Tema oma «mina» on niivõrd läbipõimunud erinevatest vasakautoritest, -meetoditest ja -teooriatest, et nendes kahtlemine või isegi kaalutlemine hävitaks automaatselt enesehinnangu; ideoloogilis-dogmaatiline maailmapilt variseks kokku nagu kaardimajake.

Katse rünnata vasakintellektuaali maailmapildi aluseks olevaid autoreid või seada kahtluse alla mõni elu aluseks olev dogma vallandab nartsitsistliku viha. Seetõttu kohtame mingi «püha mehe» seisukohti kahtluse alla seades (Foucault ja Derrida kritiseerimine) või mingi vastupidise seisukoha (näiteks «rahvus on olemas») esitamisel eelkõige kas emotsionaalset vihapurset stiilis «sa ei tea mitte midagi prantsuse postmodernistidest» või «sa pole isegi seda raamatut lugenud» või siis lihtsalt lahkumist (st põgenemist) dialoogist klausliga «sellise inimesega ei olegi võimalik vaielda», «mulle aitab!», «ma lähen nüüd ära!».

Oma moraalses üleolekus ning seeläbi õigustatuses kogu ühiskonnale ja «teisitimõtlejatele» oma absoluutset tõde peale suruda ollakse niivõrd veendunud, et kogu maailma paljusust asutakse automaatselt tõlgendama endale vaenulikuks ja ründavaks keskkonnaks, radikaalselt teistsuguseks. Ideoloogiliseks mitmekesisuseks ja mõttevabaduseks peetakse aga eelkõige kaalutlemist selle üle, milline vasakfundamentalismi vorm on ülimuslikum teiste variatsioonide ees. Tihti võib mõni mõõdukam vasakideoloog sattuda samuti rünnakute ja sildistamise ohvriks nõnda, et kaitseb mingit mõõdukamat seisukohta ja lahkneb tüüpilisest dogmaatilisest ellusuhtumisest.

Vasakfundamentalisti jaoks on tema enda ühiskondlikud olud mandunud, tema piirkonna religioon või traditsioonid alaväärsed, oma rahva kultuurilised ja ainelised olud ikka kehvapoolsed. Kuskil kaugel – tihtipeale küll idas – kujutletakse aga mingit valgust. Kui mitte otse jumalikku, siis kindlasti paremat mandunud läänelikust patriarhaalsest kapitalistlikust ühiskonnast.

Läbinisti patriarhaalset, antifeministlikku ning seksuaalvähemustesse täielikult hukkamõistvalt suhtuvat islamit nähakse liitlasena ses omavihkajalikus mõttemängus. Kaasaegse uusmarksismi peamiseks eeskujuks saab pidada prantsuse postmodernismi esoteerilist õpetust (eelkõige Foucault, Derrida, Lacan), mida võetakse kui asjassepühendatutele edastatud salateadmist. Selle fakte ja ajaloolist informatsiooni eirava tunnetel põhineva paralleelreaalsuse või esoteerika kihk on eelkõige oma «lääne» kultuuri kõikide konstruktsioonide ja loomulike mehhanismide hävitamine.

Nagu Foucault selgitab, selleks et saada teada, milline uus teadmine või inimteadvus sellisest lõhkumisest, kõikide majanduslike, poliitiliste, moraalsete, kultuuriliste süsteemide (st kapitalistliku ühiskonna) ja institutsioonide likvideerimisest, võiks lõpuks välja tulla. Vasakfundamentalismi eesmärk on lammutada, kahtluse alla seada, teadlikult intrigeerida, samas mitte midagi uut asemele pakkudes peale visiooni kujuteldavast muinasjutumaailmast, kus kõik olevat «teisiti».

Nagu iga inimene reaalses maailmas, tahab ka tänapäeva revolutsionäär omale mingit pidepunkti mõistetamatus, ohtlikus ja salapärases muinasjutus ellujäämiseks. Selleks pidepunktiks, uueks religiooniks ning mütoloogiaks on tihtipeale planeet Maa ökosüsteemile omistatav vaimolendi staatus, mida selle hapra ja naiseliku olemuse pideva ohustatuse tõttu, patriarhaalse kapitalistliku kurjuse rünnakute tõttu varmalt kaitsma tõtatakse.

Kogu elavat tunnetatakse ühtse suure süsteemina, mida selle sees peituv vaim ühendab. Vasakintellektualismi Ülimaks Olendiks on toksilise maskuliinsuse, kapitalismi ja patriarhaadi pideva vägistamise ja ekspluateerimise all kannatav nõrguke veritsev jumalanna Emake Maa.

Sama sümbolism võimuta rõhututest ja vägistatutest (marksistlik proletariaat) ning võimuritest rõhujatest ja vägistajatest (marksistlik kapitalist-kulak) kantakse üle ka inimmaailmale ja kogu ühiskonnale – õigemini on selline mütoloogiline kujutelm tekkinud vastastikmõjuliselt. Paradoksaalsel kombel ei ole aga see Ülim Olend paljude jumalate kombel kõikvõimas absoluut või ka üldkehtiv „loodusseadus“, vaid kaitsmist vajav hädine ja nõrguke olend, kelle päästmisaktsioonis osalemine aitab omakorda upitada oma ego mäekõrguselt ülimuslikuks kõikidest tavainimestest.

Rääkimata kõikvõimsuse tundest, mis kaasneb sellega, et iseennast nähakse mõjutajana ja seeläbi ühtlasi üleolevana oma ohvristaatuses jumalast. Sellise uusmütoloogia kõrval eksisteerib seotult ka kujutelm kogu inimkonna kokkukuuluvusest ja üksolemisest. Maailmast, kust kaovad piirid, rahvused ja riigid ning kõik inimesed oleks ühtlustunud nahavärviga vennad-õed (ja veel 72 sugu koos variatsioonidega) paradiisiaias koos sammumas igikestva progressi poole, ühiselt kaitstes oma naiselikku ja hädist ülijumalannat planeet Maad. See pole ei budism ega ka mõne muistse «loodususundi» uuskehastus, vaid omale sobiva religiooni konstrueerinud marksism.

Paljud küsivad, miks tunnetada sellist «armsat» tundlevat maailmanägemust ohuna, viidata põhiseadusliku korra ja ka siseturvalisuse ohustatusele? Põhjus on lihtne. Juunikommunistid, intelligentidest hävituspataljonlased ja küüditatud kaasmaalasi nende transportimisel sõnnikuks sõimanud Kaarel Irdi kuvand on siiani rahva mälus. Mõtteviisi, mis peab iseenda moraali absoluudiks, enda armastuskontseptsiooni ja jumalate vägisi pealesurumist kohustuseks ning lähtub kogu oma tegevuses eelkõige isiklikust võimu- ja tunnustusjanust või lihtsalt ihadest ja kirgedest, peabki kartma.

Kõiki inimesi ühendav harmooniline planetaarne vennaskond on kõikidest senistest revolutsioonilistest sihtidest kurjakuulutavam. See on ihalus universumi reaalsusest (ja selle võimalikest jumalikest või teaduslikest salapäradest) irdunud absoluutse egomaniakaalse diktatuuri järele, kus maailma algab ja lõpeb «minuga».