/nginx/o/2018/06/06/7887039t1he196.jpg)
Russofoobiat esineb mitmesugust. Selle kangem variant on nagu viin, mis tekitab pohmelli ja vastikut lõhna. See takistab selgelt mõelda, kutsub esile agressiivsust ja mõjub inimorganismile nagu igasugune vihkamine. Kuid russofoobia sellisena, nagu seda tuntakse Putini Venemaal, on propagandistlik silt. Nagu vanasti nõukogude ajal «nõukogudevastasus».
Ka nõukogudevastasus viirastus toona selle nägijatele mõnigi kord iga võimaliku põõsa all nagu tänapäeval russofoobia. Nüüd on Venemaa vastuseks Eesti otsusele keelata sissesõit 49-le Venemaa kodanikule – teiste hulgas Tšetšeenia juhile Ramzan Kadõrovile ja uurimiskomitee juhile Aleksandr Bastrõkinile – koostanud 20 Eesti poliitiku ja ühiskonnategelase nimekirja.
Venemaa meedias nimetatakse sellist tegevust peegelvastuseks. Peegelvastuse erinevus asümmeetrilisest vastusest, millega Vene propaganda tavaliselt vaenlasi ähvardab, on see, et viimase sisu on harilikult see, et oma kodanikel keelatakse kvaliteetsete ja odavate importtoodete kasutamine, äärmuslikul juhul sõidetakse ka juustudest või tomatitest buldooseriga üle, peegelvastus peaks aga tähendama, et läänele mõõdetakse samaga vastu.
Kuid raske on läänele samaga vastata. Seda, kui vene ametimehed ei pääse oma Nice’i või Miami koju või Zürichisse ja Londonisse oma erakoolides käivatele lastele külla, on raske Moskval üle trumbata.
Selles mõttes pole ju tõenäoline, et näiteks Toomas Hendrik Ilvesel või mõnel teisel Eesti poliitikul ja ühiskonnategelasel oleks tarvidus panna oma tütar Tomskis kooli, osta maja Rostovis või minna oma kaasaga suusareisile Tšetšeeniasse.
Sissesõidukeeld Eesti, Läti ja Leedu poliitikutele ning ühiskonnategelastele on propagandistlik samm. See näitab ka Eesti ja Venemaa suhete lähimaid perspektiive. Venemaaga saab pidada dialoogi keeles, millest too aru saab. Kui kehtestada piirangud inimestele, kes on räigel moel raudkangidega tapnud radiaatori külge aheldatud inimese, siis on see ka vene inimeste kaitsmine. See on vähim, mida demokraatlik maailm saab nende heaks teha, sest nende oma riik neid ju ei kaitse. Magnitski nimekiri saatis Venemaale selge sõnumi, et stalinlikel repressiivmeetmetel ei ole kohta tänapäeva maailmas. Venemaa vastus on ebaproportsionaalne ja kohati naeruväärne. Postimehe ajakirjanikule sissesõidukeelu kehtestamisega annab Kreml signaali, et vaba ja sõltumatu ajakirjandus on hukkamõistu väärt ja sellel ei ole kohta praeguaja Venemaal. Toimuv peaks avama silmad ka kõigil neil, kes unistavad sellest, et Venemaa käskivas kõneviisis nõudmistele järeleandmine aitaks kuidagi parandada kahe riigi suhteid.