Koalitsioon on esitanud riigikogule arutamiseks eelnõu, mis vabastab «kodualuse maa» maamaksust. Samamoodi kuulutas 1940. aasta juulis Nõukogude okupatsioonivägede poolt võimule pandud esimene riigivolikogu maa kogu rahva omandiks ja kõigile tõotati kuni 30 hektari maa vabalt kasutamist. Lubati «ebaõiglaste (maa)maksude äramuutmist ning maksukoorma kergendamist kogu töötavale elanikkonnale».
Paarkümmend aastat enne seda tulid Venemaal võimule enamlased, kelle üks peamisi loosungeid oli maa tasuta jagamine talupoegadele. Tagantjärele teame aga ka seda, kuidas «tasuta põliseks pidamiseks» antud maa kasutamisega tegelikult läks.
Kuidas sellises valguses peaksime esitatud eelnõusse suhtuma? Aga täpselt nii, nagu peaksime suhtuma igasugustesse neobolševismi ilmingutesse! Eelnõu ei erine oma retoorika, olemuse ega tulemuste poolest eelnevate aegade enamlaste populismist.
Omavalitsuste eelarvete lõikes moodustab maamaks pool protsenti kuni viiendiku saadavast tulust. Kokku laekub maamaksu ligikaudu 50 miljonit eurot. Seega ei ole tegemist suure tuluallikaga võrreldes näiteks füüsilise isiku tulumaksuga, mis katab 46 protsenti omavalitsuste tuludest.
Maamaks on oma olemuselt väga sobiv kohalikuks maksuks. See tekitab suhteliselt vähe maksumoonutusi, seda on lihtne koguda ning maksulaekumised on prognoositavad. Samas on sel ka väga selged puudused, mis on seotud piiratud maksulaekumistega ja maksustamise aluseks oleva maa hindamisega.
Seadusjärgne korraline hindamine viidi Eestis viimati läbi 2001. aastal ehk enne Euroopa Liiduga ühinemist. Pärast seda on elamumaa hind kasvanud keskmiselt viis korda. Miks pole kümme aastat maa hindamist tehtud?
Õiglane oleks öelda, et pole julgetud. Viiekordne maamaksukoormuse tõus mõjuks hävitavalt väga suurele osale elanikkonnast, eriti kallimates elamupiirkondades. Head valimistulemust maamaksu tõstmisega ei saavuta.
Kuigi omavalitsused saavad määrata etteantud piirides maksumäära suurust ning seeläbi ka maksukoormust vähendada, oleks lihtsameelne arvata, et maamaks ikkagi ei tõuseks. Seega on viimase kümnendi jooksul valitsus venitanud kummi ja lasknud asjadel isevoolu kulgeda. Mõnevõrra piinlikust olukorrast on siis leitud uus populistlik lahendus – kaotame maamaksu «koduomanikele» üldse ära!
Mis võiks maamaksu kaotamise tulemusel juhtuda? Turumajanduses teatavasti tasuta lõunaid ei pakuta. Eesti 2012–2015 eelarvestrateegia eeldab, et maamaksu vähendamine toimub «omavalitsustele neutraalsel viisil». Samas ei nähta ette omavalitsustele suunatava füüsilise isiku tulumaksu osakaalu suurenemist ega toetusfondi kasvu aastani 2015. Ka rahandusminister ütleb, et pole selge, millega maamaksust laekumata jääv tulu kompenseeritakse.
Aga tulu on omavalitsustel hädasti vaja! See viitab ainult ühele võimalusele: karm maamaksukamm lüüakse turja nende maade omanikele, kes «koduomanike» nimekirja ei kuulu.
Tagajärg on selge – segadus ja «koduomanike» manipulatsioonid tulevad suured. Kuna «koduomanikke» defineeritakse kui «rahvastikuregistrisse kantud maksumaksjaid», hakkavad toimuma fiktiivsed sissekirjutused ja «arusaamatud» omanditehingud. Laste, linnavanaemade ja maaonude paigutamine «koduomanikena» kallile kinnisvarapinnale muutub mõtestatud tegevuseks.
Kui inimesed paiknevad formaalselt omavalitsuste lõikes ringi, toob see kaasa ka muid protsesse – muutub omavalitsuste valijate koosseis ja sotsiaalteenuseid vajavate inimeste hulk.
Kuna kohalikud omavalitsused kaotavad sisuliselt kogu maamaksutulu elamumaalt, sunnib tuluvajadus neid suuremal määral maksustama äri-, põllu- ning metsamaad. Maksukoormuse tõus äri- ja põllumajandussektoris kandub nii või teisiti üle ettevõtluse tasandilt toodete lõpphindadesse. Seega indiviidi tasandil maaomanike maksuvabastused halvendavad ettevõtluskeskkonda üldiselt. Tasuta lõunaid pole!
Nõukogude Eesti algaastatel pandi eramaaomanikele peale suured maksud, et sundida neid maaomandist loobuma ja kolhoosi astuma. Midagi samalaadset võib juhtuda ka nüüd. Meie tootmismaa kasutamine ei ole ülemäära intensiivne ja palju maad seisab «niisama».
Kõrgem maksukoormus mõjub positiivselt maakasutuse tõhususele. Aga kui seda pole võimalik intensiivistada näiteks metsanoorendike ja karjamaade puhul või puuduva infrastruktuuri tõttu? Siis on maaomanikul kaks võimalust – müüa maa maha või see «natsionaliseeritakse». Seega on olemas risk, et meie maa läheb suurema rahakotiga välismaalaste kätte, kellel on võimalusi ja ka aega oodata maa tegeliku väärtuse kujunemist.
Piinlik on lugeda koduomanike maamaksust vabastamise eelnõu seletuskirja, kus märgitakse, et inimene «on teinud suure kulutuse kodu ostmiseks, siis ei ole riigil ega ka omavalitsusel moraalset õigust hakata kodu maksustama». Aga küsin küüniliselt – miks ei ole autoomanikel õigust saada tasuta bensiini? On ju enamik maaomanikke maksnud oma auto eest kümneid ja sadu kordi rohkem kui maatüki eest. Ning ühe viiendiku auto hinnast on inimene maksnud riigile!
Maamaksu puhul on tegemist ühe kõige moraalsema ja selgema maksuliigiga, kus on väga otseselt seotud maksukoormus ja teenused, mida maaomanik saab. Maatüki ja kinnisvara hind on otseses sõltuvuses kohaliku võimu tehtud kulutustest. Ilma avaliku sektori pakutavate teenusteta (infrastruktuur, seaduskaitse, hooldus jm) pole maatükil suuremat väärtust. Niisamuti nagu pole suuremat väärtust autol ilma bensiinita.
Demokraatlik ja turumajanduslik lähenemine maa maksustamisele on seotud kinnisvaramaksu kehtestamisega. Kinnisvaramaks võimaldab viia vastavusse inimeste maksevõime nendele kuuluva omandi väärtusega.
Kinnisvaramaksu sisseseadmist on Eestile soovitanud nii IMF, OECD kui ka muud rahvusvahelised organisatsioonid. Erinevalt neist mõistlikest soovitustest on koalitsioon valinud bolševistliku populismi tee ja asunud vastustama omaenda valitsemislepet, mille järgi «sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest».