Inimkett tselluloositehase vastu.

FOTO: Kristjan Teedema

Tants tselluloositehase ümber on läbikukkunud haldusreformi tagajärg. Tehase ümber tekkinud poliitika, ärihuvide ja keskkonnamurede sasipundar hargneb lahti keskvõimu ja kohalike kogukondade suhete teljel. Nende suhete korrastamist oleks nime järgi võinud haldusreformilt oodata ja pidanudki ootama. Kuid järjestikused Reformi- ja Keskerakonna juhitud valitsused on haldusreformiga vaid neile endale teada olevatel põhjustel teinud puhast Potjomkinit.

Eriti üllatav on praeguse valitsuse tehnokraatlik naiivsus. Aastakümme opositsioonis pidanuks Keskerakonna varustama süsteemikriitilise röntgennägemisega, ometi hajus see esimesel mastaapsemal kokkupuutel suurte ärihuvidega. Algusest peale oli päevselge, et eriplaneeringut rakendati võimaliku kohaliku tõrke ärahoidmiseks.

Tänaseks on vähemalt sama selge, et küsimus pole ammu enam saastemäärades, vaid päriselt poliitiline. Teineteisega võtavad mõõtu keskvõim Tallinnas ja Eesti tugevaim kohalik kogukond, mis koondub Tartu ümber. Millegipärast ei saa ei ärimehed ega valitsus aru: Tallinn kaotas. See on poliitiline fakt. Küsimus on nüüd selles, kas valitsus on üldse võimeline leidma tselluloositehasele riigi piires koha. Küüniline vastus on ilmselt, et vaadata tuleb Ida-Virumaa poole. Võõra, kauge ja vaesena see maakond vaevalt julgeks või suudaks mobilibiliseeruda.