«Veel üks si*ajunn hulpis tšuhnaade randa». Andrei Kuzitškin kirjutab, et Vene teisitimõtlejad ei tunne end isegi Eestis täiesti turvaliselt

Tallinna vanalinn. Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

Paraku ei tunne Eestiski Venemaa poliitilised emigrandid ennast absoluutselt turvaliselt. Siin ei ole niivõrd tegemist elu ja tervist puudutavate ähvardustega, kuivõrd venekeelse ühismeedia ja muu inforuumi kaudu lakkamata peetava klaperjahiga, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Lugu ajakirjanik Arkadi Babtšenko tapmise lavastamisest tekitas palju kisa ja kära ning küllap arutatakse seda kui eetika ja reaalpoliitika konflikti meediakogukonnas veel pikka aega.

Tõepoolest, kas võib siis ajakirjanik, kelle kutsetöö on ju tuua inimestele kätte tõde, valetada omaenda surma kohta? Isegi kui see vale teenib päästmise huve.

Inimesena, kes on pikka aega tegelnud publitsistikaga, ei tahaks ma Babtsěnkot hukka mõista: tekkinud olukorras polnud tema ees muud valikut. Kui ta ei oleks eile soostunud tegema koostööd Ukraina eriteenistustega, oleks ta täna võinud langeda Venemaa eriteenistuste ohvriks. Sama oht oleks ähvardanud tema perekonda.

Teiselt poolt lõi Babtšenko pretsedendi, mis vähendab usaldust ajakirjanike suhtes tervikuna. Ja mis peamine – tema juhtum heidab nii või teisiti varju paljudele ajakirjanikele, kes on kutsekohuste täitmisel hukkunud.

Arkadi Babtšenko Kiievis välisajakirjanikele intervjuud andmas Foto: Scanpix

Nüüd tuleb välja, et nad oleksid võinud ju ka ellu jääda, kui oleksid olnud nõus tegema koostööd eriteenistustega ja loobuma pääsemise nimel senistest põhimõtetest. Ent nemad hukkusid …

Paraku on ajakirjanikke langenud kuritegude ohvriks alati ja kõikjal. Aus meelelaad ja vaba sõna ei meeldi valitsustele ega maffiale, kelle omavaheline koostöö on tihtipeale ajakirjanikele paljastusi tõotav uurimisteema.

Lääne demokraatlikud riigid ei suuda samuti sugugi alati garanteerida professionaalsete ajakirjanike turvalisust. Küllap on kõigil meeles, kuidas möödunud aasta oktoobris hukkus Maltal autopommiplahvatuses Daphne Caruana Galizia, kes oli tulnud välja looga valitsuse osalemisest rahapesus offshore-firmade kaudu. Selle aasta veebruaris tapeti Slovakkias ajakirjanik Ján Kuciak, kes oli uurinud võimude seotust Itaalia maffiaga.

Auto, milles hukkus Daphne Caruana Galizia Foto: Scanpix

Ent Venemaal on selles reas eriline koht.

Esiteks seepärast, et rahvusvahelise organisatsiooni Freedom House andmeil oli Venemaal 2017. aastal 196 riigi seas ajakirjandusvabaduse poolest 174. koht, millega ta kuulus mittevabade riikide hulka.

Teiseks seepärast, et pole mingilgi määral peatunud ajakirjanike tapmise ja tagakiusamise voog, mille põhjuseks on just nende kutsetegevus. Võib ju tunduda, et Kreml on suutnud sõnavabaduse Venemaal juba täielikult lämmatada. Kuid lõplikult pole seda aidanud hävitada ei drakoonilised «Jarovaja seadused» ega katsed Telegrami blokeerida ega seegi, et siseministeeriumis tegutseb spetsiaalne keskus E (Центр «Э»), mille ülesandeks on tsensuur ja erioperatsioonid inforuumis. Seepärast hävitatakse Venemaal jätkuvalt ajakirjanikke.

Kolmandaks seisneb ajakirjanike olukorra iseärasus Venemaal tõigas, et neid rünnatakse ja tapetakse väga tihti poliitilistel põhjustel.

Aga kui Maltal ja Slovakkias puhkes ajakirjaniku tapmise järel poliitiline kriis, siis Venemaa kuulub nende esiküme riikide sekka, kus ajakirjanike tapmine jääb karistuseta ja keegi sellise kuriteo pärast kuskilt tagasi astuma ei hakka.

Kõigil ei õnnestu leida turvalisust väljaspool Venemaad

Alates 1991. aastast on Venemaal hukkunud üle 350 ajakirjaniku. Paljud tapmised – näiteks Anna Politkovskaja mõrv, kes lasti Moskvas kodumaja liftis maha 2006. aastal, või ajakirja Forbes vene väljaande toimetaja Paul Hlebnikovi mahalaskmine 2004. aastal otse Moskva kesklinnas – on tekitanud suurt vastukaja.

Paljud Venemaa ajakirjanikud on aga tapetud provintsis või Kaukaasias ning need on jäänud laiema publiku tähelepanu alt kõrvale. Kümned ajakirjanikud on hukkunud Tšetšeenias ja Dagestanis, kus neid on röövitud, õhku lastud, põlema pandud, surnuks tulistatud. Tomski ajakirjaniku Konstantin Popovi, kes tegi koostööd Yukosega, tappis militsionäär, kes lükkas talle metallist kardinapuu tagumikust sisse ja purustas nii kogu sisikonna. 2010. aastal leiti ajalehe Tšeljabinski Rabotši noor, 21-aastane ajakirjanik pooduna selle väeosa kasarmus, kus ta parajasti aega teenis – ja kus ta oli ka ajakirjanikuna uurimas sõjaväelaste kahtlasi surmajuhtumeid. Möödunud aastal suri peksmise tagajärjel haiglas Nikolai Andruštšenko, kes avaldas ajalehes Novõi Peterburg mitu artiklit Vladimir Putini ja kuritegeliku maailma suhete kohta.

Need on kõigest üksikud traagilised näited. Uskuge mind: Venemaa ajakirjanike hävitamist võib ulatuse poolest pidada genotsiidiks elukutse alusel.

Just seepärast on viimasel ajal Venemaalt lahkunud terve plejaad ajakirjanikke: Savik Šuster, Jevgeni Kisseljov, Sergei Parhomenko, Julia Latõnina, Artemi Troitski, Jevgenia Tširikova, Matvei Ganapolski ja veel kümned, nende seas ka Arkadi Babtšenko.

Paraku ei õnnestu mitte kõigil leida turvalisust isegi väljaspool Venemaad. Nii tapeti 2016. aastal otse Kiievi kesklinnas Venemaa ja Valgevene ajakirjanik Pavel Šeremet, samuti autopommiplahvatuses.

Paraku on Venemaal hukkunud ajakirjanikke palju rohkem kui neid, kes leiavad pääsetee välismaale.

Möödunud aastal tegin intervjuu Žanna Nemtsova, Venemaa tapetud poliitiku Boriss Nemtsovi tütrega, ja pärisin, kas tal pole hirmus töötada ajakirjanikuna Saksamaal (Žanna töötab Deutsche Welle juures).

Žanna vastas avameelselt, et lahkus Venemaalt, sest väsis lakkamata hirmu tundmast nii enda kui ka lähedaste pärast. Loomulikult, keegi ei helistanud talle föderaalsest julgeolekuteenistusest (FSB) või presidendi administratsioonist ega tõotanud uputada Moskva jõkke või autos õhku lasta. Ähvardused jõudsid temani ühismeedia kaudu ja telefonitsi.

Venemaa eriteenistuste oskuslikud meistrid teavad suurepäraselt, kuidas tekitada inimeses paanikat, panna ta kahtlema homses päevas, lõppkokkuvõttes aga täielikult murda ja mutta tallata. Iga kord valmistatakse ette spetsiaalne vaimse terrori operatsioon, milles osaleb terve agentide brigaad.

Taganemine ei tule kõne alla

Paraku ei tunne Eestiski Venemaa poliitilised emigrandid ennast absoluutselt turvaliselt. Siin ei ole niivõrd tegemist elu ja tervist puudutavate ähvardustega, kuivõrd venekeelse ühismeedia ja muu inforuumi kaudu lakkamata peetava klaperjahiga. Ma tunnen seda täiel määral oma naha peal.

Elan juba viiendat aastat Eestis, aga veendun iga aasta aina uuesti, et juba ainuüksi see, et ma Putinit ei armasta, on kohaliku venekeelse kogukonna silmis kuritegu, millele pole andestust.

Ja veel: paraku arvab täpselt sedasama ka osa eesti publikust, kes on orienteeritud sõprusele Venemaaga ja peab hinnas nõukogude aja ideaale. Neil inimestel on lihtsalt käinud ajus krõpsakas, lühiühendus ning nii on nad asetanud võrdusmärgi Putini ja Venemaa vahele. Nii peavadki nad mis tahes laadi Putini kritiseerimist Venemaa reetmiseks.

Kõiki Venemaalt saabuvaid poliitemigrante võetakse Eesti venekeelses inforuumis vastu sõimu ja pahameelest nõretavate sõnavõttudega. «Veel üks si*ajunn hulpis tšuhnaade randa» – umbes nii kõlab traditsiooniline «tervitus» Putini režiimi eest põgenenud inimesele venekeelses Delfis. Sellist suhtumist tajun ma iga päev, kuna viibin iga päev ülepeakaela venekeelses keskkonnas.

Ent ma kritiseerisin Putinit varem ja kritiseerin teda ka edaspidi. Ma juba olen kord selline «kahjur» ning oma põhimõtetest ma ei tagane. Sõitsin Venemaalt minema, jättes maha kodu ja pere, et mitte reeta iseennast ja oma iha olla vaba.

Kui mu naine kuulis esialgset uudist Arkadi Babtšenko surma kohta, kirjutas ta mulle järgneva sõnumi: Vaat nii. Sa lõpetad täpselt samamoodi nagu tema, kui sa jätkad lõugutamist Venemaast. Aga enda peale ei mõtle – säästa vähemalt Danit (meie poeg – A. K.). Endast ma ei hakka üldse rääkimagi. Foto: Ekraanitõmmis

Ma oleksin võinud jääda Tomski ja vegeteerida seal kojamehena või katlakütjana FSB valvsa pilgu all, nagu on kõigi Venemaa teisitimõtlejate saatus, kui nad loobuvad poliitikasse sekkumast ja vaikivad igaveseks. Just seda oleksid tahtnud näha ka Tomski tšekistid. Aga mulle, kes ma olen üles kasvatatud maailmas, kus valitses Sõna, mulle, kes ma seda Sõna alati olen truult teeninud ja edasi tahan teenida, mulle oleks vaikimine tähendanud surma, lõppu nii vaimses kui ka füüsilises plaanis.

Jah, ma saan muidugi aru, et minu publitsistika ärritab paljusid. Aga ma ei olegi seadnud sihiks kõigile meeldida. Minu siht on olla aus. Ma tean, et Venemaal jälgitakse hoolikalt, mida ma kirjutan, sest Kreml jälgib ülima tähelepanelikkusega, et lääne ühiskondlikus arvamuses ja inforuumis jääks Putinist tingimata positiivne mulje. Mina aga kipun järjepanu vastupidist tegema.

Möödunud aastal püüti mind üht ammust naistuttavat ära kasutades Venemaale tagasi pöörduma õhutada. Ta keelitas mind päris pikalt hülgama armetut elu Eestis ja naasma Venemaale, lubades ühtlasi, et FSB annab mulle andeks. Aga minul ei ole FSB andestust tarvis – kui vaja, palugu tšekistid minu käest andestust. Igal juhul pole minul ja FSB-l ühist teed.

Abikaasa tunneb minu ja pere pärast muret ning ma saan temast täiesti aru: Venemaal viibides on ta minu poliitiliste ambitsioonide pantvang. Mis tähendab, et meil tuleb otsida uut rada eluteel, aga selleks ei saa kunagi olema taganemine. Ma olen valmis tasuma tõe ja vabaduse eest, isegi kui hinnaks peaks olema minu enda elu. See on seda väärt. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

---

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.