Eesti Energia logo.

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Riigikogus menetletud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõuga loodi selged eelised riigile kuuluvale Eesti Energiale, kirjutab Vabaerakonna aseesimees Kaul Nurm.

Vabaerakond toetab õiglast konkurentsi elektriturul. Selle üheks vältimatuks eelduseks on Elektrilevi eraldamine Eesti Energia kontsernist. Turu toimimise eelduseks tuleb saavutada sealjuures olukord, kus elektri hinnastamine annab turule õigeid signaale ja võimaldab uusi investeeringuid energiasektorisse.   

Ka taastuvenergia toetusskeemid tuleb üles ehitada põhimõttel, kus toetuste määrad selguvad vähempakkumisega oksjonitel. Seega toetusi tuleb vähendada ja asendada need turupõhise emissioonikaubandusega.

Riigikogus menetletud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõuga loodi selged eelised Eesti Energiale. Vabaerakond hääletas sellele seaduseelnõule vastu kahel põhjusel.

Esiteks lubatakse selle muudatusega Eesti Energiale kuuluvates põlevkivi elektrijaamades kasutada ka hakkepuitu. Ja teiseks põlistatakse Eesti Energiale ainsana turuosalistest fikseeritud määraga taastuvenergia toetused.

Narva elektrijaamad ei sobi hakkepuidu põletamiseks

Puidu põletamisega elektri tootmisel kasutatakse ära üksnes kolmandik puidus sisalduvast energiast. Kuna 2/3 puidus sisalduvast energiast eraldub aga soojusena, on puidust energia tootmine õigustatud üksnes elektri ja sooja koostootmisjaamades.

Eesti Energia käsutuses olevatest jaamadest on soojatarbijatega aga ühendatud vaid kõige vanem Balti soojuselektrijaam, mis tarnib sooja Narva linnale. Eesti Elektrijaama jääksoojusega köetakse aga üksnes Narva veehoidlat. Ka Auvere elektrijaamal ei ole läheduses ühtki arvestatavat soojatarbijat. Kas tõesti peaksime kasutama ka oma metsaressurssi entroopia tootmiseks?

Kuid asjal on ka teine külg. Eesti Energia soovib põletada circa 500 000 tihumeetrit puitu aastas. On ilmselge, et sellist puidu kogust Narva ümbrusest ei leita ja ambitsioonikas plaan näeb seega ette puidu varumist üle Eesti.

Probleem on aga selles, et puidu transportimisel ühest Eesti otsast teise ei teki juurde energiat. Vastupidi – selleks, et puit näiteks Valgamaa metsadest jõuaks Narva, tuleb ära kulutada hulk taastumatut energiat ehk circa kaks protsenti transporditava puidu energiasisaldusest. Elektri toomisel Narvast Valka tagasi on energiakaod veel ligikaudu kuus protsenti. Seega moodustavad kaod energiaallikate ja energia liigutamisel Valgast Narva ja tagasi kokku kaheksa protsenti.

Rusikareegel on, et biomassi transport kaugemale kui 40-50 kilomeetrit ei ole majanduslikult ega ka keskkondlikult mingil moel põhjendatud. Seega, kui üldse lubada Narva jaamadel puitu põletada, peaks see olema varutud mitte kaugemalt kui 50 kilomeetrit raadiuses.

Mis oleks mõistlik alternatiiv? Me peaksime taastuvenergia tootmisel lähtuma meist rohkem arenenud riikide eeskujul hajutatud energiatootmise kontseptsioonist. Neis riikides toodetakse ja kasutatakse taastuvenergiat üksnes seal, kus see bioressurss asub. Sellisel lähenemisel on ka regionaalpoliitiline mõõde, sest toodetud lisandväärtus jääb kohtadele.

Selmet kontsentreerida veelgi rohkem energiatootmist 2,5 kilomeetri kaugusele Eesti välispiirist, tuleks seda hoopis hajutada. Taastuvenergia tootmiseks sobivad väga hästi erineva omanikkonnaga ühistud.  Raha taoliste investeeringute esilekutsumiseks tuleks eraldada aga Euroopa Liidu tõukefondidest. Uute hajutatud elektri ja sooja koostootmisjaamade rajamisega võiksime kasutada sooja ära linnade ja asulate kütmiseks tekitades sellega lisanõudlust väheväärtuslikule puidule, mis praegu pigem mädaneb metsa all.

Taastuvenergia toetused ei tohi pärssida konkurentsi

Taastuvenergia toetuste broneerimine kindlasummalise hüvitisena üksnes Eesti Energiale tulevases Tootsi tuulepargiarenduses on enam kui kummaline. Kuna ükski teine turuosaline ei vasta seaduseelnõus sätestatud tingimusele, siis saab sellist sätet käsitleda Eesti Energia sooduskohtlemisena, lausa seadusliku korruptsioonina.

Millisest ausast konkurentsist saame rääkida, kui tulevased arendajad peavad taastuvenergia toetusi taotlema vähempakkumistel, riiklik energiaettevõte aga mitte?! Tuulest elektrienergia tootmise tehnoloogia on arenenud viimastel aastatel väga kiiresti. Tootsi tuulepargile subsiidiumi fikseerimine ilma projekti lõpptähtajata tähendab antud projekti massiivset ülekompenseerimist, millele on viidanud oma varasemates artiklites ka sektori ettevõtted.

See tähendab aastas kümnete miljonite eurode ulatuses ebamõistlikku taastuvenergia toetust, mis tuleb kõik lõpptarbija taskust. Sama raha eest oleks kindlasti otstarbekam arendada hajutatud ja lokaalset elektri ja sooja koostootmist. Selline on mudel on kasutusele võetud näiteks Taanis, Rootsis ja Saksamaal.

Lahendus oleks Tootsi tuulepargi arendamine vähima toetusesooviga pakkujale vabal turul. Riik võiks finantseerida Tootsi tuulepargi võrguliitumise kulu ja siis selle ühenduse taga oleva tootmise panna vähempakkumisele. Kindlasti leiduks teisigi turuosalisi peale Eesti Energia ja vähempakkumises selguks toodetava elektrienergia tegelik hind ja toetusvajadus.