Mart Raudsaar

FOTO: Sille Annuk

Käesoleva nädala esmaspäeval otsustas riigikogu põhiseaduskomisjon ootamatult, et Euroopa andmekaitsemääruse rakendusseaduse teksti tuleb lisada termin «ülekaalukas», kui kõneldakse avalikust huvist. Lihtsustatuna, peaaegu kõik andmesubjekti (inimese) kohta käiv informatsioon on delikaatne informatsioon, mille avaldamise või mitteavaldamise kohta võib otsustada isik ise, välja arvatud ajakirjandusliku erandi puhul.

Ent ajakirjandus saab infot inimese tegude või poliitilise eelistuse kohta avaldada vaid siis, kui eksisteerib avalik huvi, ütleb Euroopa andmekaitse määruse preambul (sissejuhatav tekst). Riigikogu põhiseaduskomisjon on pidanud aga vajalikuks lisada omadussõna «ülekaalukas».

Mulle tundub, et lugupeetud komisjoni liikmed ei ole endale andnud aru teema olulisusest, eeldades, et kuna «ülekaalukas» on olnud aastaid Eesti isikuandmete kaitse seaduse tekstis, siis elu läheb edasi nagu muiste.

Kuid teema ei ole oluline vaid ajakirjandusele, vaid kogu ühiskonnale, jäädes samasse kaalukategooriasse nn ennetavate trahvide teemaga, mida imporditi kaheksa aastat tagasi allikakaitse seaduse varjus ning mis päädis Eesti ajalehtede protestiaktsiooniga, valgete esikülgede avaldamisega ja tugeva rahvusvahelise toetusega Eesti ajakirjandusele ja ajakirjanikele. Tegemist on (postsovetliku) võitlusega Eesti ajakirjanduse suukorvistamise nimel.

Milles on siis probleem? Minu silmis langeb «ülekaalukas avalik huvi» samasse kategooriasse terminiga «eriti ohtlik retsidivist». Retsidivist aga, nagu õpetati mulle eesti keele kursusel, ongi eriti ohtlik kurjategija. Teisisõnu on tegemist «eriti ohtliku eriti ohtliku kurjategijaga» ehk sõnalise liiasusega. Sõnametsa taga on aga alati midagi peidus. Jah, sõna «ülekaalukas» on Eesti isikuandmete kaitse seaduses olnud aastaid. Kuid kohtupratika annab sellele üha enam kitsendavat sisu. Teisisõnu, ühiskonnas suure mõjujõuga isikute tegemiste kajastamiseks ei piisa enam avalikust huvist (mis on ühiskondliku mõjujõu olemasolul olemas juba vaikimisi), vaid tuleb tõestada, et tegemist on absoluutselt ülekaaluka avaliku huviga. Kuna alati leidub kedagi, kes väidab, et ta lehti ei loe ning ühiskonna asjad talle korda ei lähe, siis on ülekaaluka avaliku huvi tõestamine tunduvalt raskem kui avaliku huvi tõestamine.

Tagajärjeks on olukord, kus Eesti ajakirjandusel võib teatud teemade kajastamine muutuda väga keeruliseks, kindlasti võib kannatada operatiivsus. Loomulikult võime kuulda põhjenduseks kurba juttu sellest, kuidas ajakirjandus kuritarvitab oma võimu. Ma ei vaidle vastu, et aeg-ajalt pole ajakirjandus tasemel, kuid sellele argumendile tuginev kohitsemine võiks sarnaneda väitega, et kõik poliitikud on lollid ning tuleks välja vahetada, mida mõnikord näiteks Ladina-Ameerikas on sõjaväeliste riigipööretega ka üritatud. Seal kasutatakse enamasti küll argumenti «kõik poliitikud on korrumpeerunud».

Kordan, et Euroopa andmekaitse määrus räägib avalikust huvist, mitte ülekaalukast avalikust huvist ajakirjanduse erisuse loomisel (milleta oleks vaba ajakirjandus olemuslikult võimatu), ning nõnda seda mõistetakse ja kavatsetakse rakendada enamikus Euroopa riikides, sealhulgas Iirimaal ja Suurbritannias. Ja veelgi enam, sama määrus keelab konkreetse Euroopa õiguse riigisisese kitsendamise. Sinnapoole aga praegu asi liigub ning ilmselt seisab ees pikaldane Euroopa kohtuveskite jahvatamine.

Siit minu pöördumine riigikogu saadikute poole, kellel rakendusseaduse vastuvõtmine ees seisab. Palun olgem küll eestlased, aga jäägem eurooplasteks!