Kahjuks kipub mõnest teisest riigist õpitud või endale kasulik lahendus, kujutlus teistmoodi valitsemisest, tekitama ülemäärast, mõistust kõrvalelükkavat vaimustust.
Eks see nii olegi, et ratsionaalne, teadusliku alusega loogiline reformitöö ei paku piisavalt pinget või meelelahutust. Ei tegijaile ega publikule. Mõistan värvikate loosungite ja mõõdikute vajalikkust. Ent nende kõrval ja taga võiks siiski käia tark töö.
Sellest ka pealkiri, mis polegi nali, vaid mu meelest asjakohane laen kultuuriteooriast/(filosoofiast?). Demokraatlikus riigijuhtimises peaks apollooniline ehk selgusele, loogilisusele ja konfliktide vähendamisele suunatud reformivaim suutma tasakaalustada tundepõhist, kirglikku dionüüsilist reformivaimustust.
Niisiis, meie põhiküsimus. Kuidas tagada eesti keele, rahvuse ja kultuuri kestmine; heaolu, rahu, puhas keskkond, vabadus ja õiglus.
Arvan, et otsustav on see, millisteks poliitilisteks valikuteks annab rahvas mandaadi. Kas valimistel kandideerijad suudavad välja pakkuda edasiviivaid ideid ja neile rahva toetuse saada.
Ükski õigusnorm siin ei aita. Veelgi enam: kui hakkame demokraatia tuuma – rahva tahtmisi ja tundeid – reguleerima, pole see enam demokraatia.
Selleks, et siin, Eestis oleks hea elada, tuleks mu meelest julgelt arendada oma eeliseid. Näiteks on meil palju ruumi, palju puhast loodust, igaühele avatud randa ja metsa.
Meil on oma väike eriline keel, mis loob omaette mõtlemiskvaliteedi. Seegi on meie eelis, mitte puudus. Nagu ka üldrahvalik hariduseusk.
Suudame teha kiiresti uuenduslikke otsuseid nagu kohustuslik ID-kaart, tänu sellele digiallkiri ja arvukad e-teenused nagu digiretsept, e-maksuamet või kodanikuportaal, mis kõik ju mujal vaat et utoopia.