:format(webp)/nginx/o/2018/06/05/7885163t1h606a.jpg)
Eelmisel nädalal arvati reservi ligi 2500 ajateenijat. Juulis on tulemas teenistusse uued noormehed, sekka ka mõned neiud. Paraku suhtub suur osa Eesti inimestest ajateenistusse ikka veel nagu halba ilma, mis tuleb lihtsalt ära kannatada. Aga kas ikka peab kannatama, kirjutab Tallinna 32. keskkooli riigikaitseõpetaja Rene Rässa.
Loomulikult esineb ka väga positiivset suhtumist ajateenistusse, kuid siiski on valdavalt jäänud kõlama fraasid nagu: «Kannatasin mina ära, kannatad ka sina» või «Sõjavägi teeb mehest mehe».
Need küünilised fraasid tunduvad esmapilgul täiesti normaalsed, kuid kas ikka on?
Rääkides ajateenistusest, ei sea meie inimesed esikohale oma riigi kaitset, vaid kohustuse ja seaduse, mille alusel tuleb minna teenistusse. Just nimelt – tuleb minna! Rääkides soomlastega, on märgatav kardinaalne erinevus suhtumisel ajateenistusse, seda hoolimata sarnasest ajaloost. Kuidas siis nii?
Tõepoolest, kui pisut süveneda ajalukku, saab selgemaks, miks Eesti inimesed suhtuvad ajateenistusse just sedasi.
Ei ole vist Eestis inimest, kes poleks kuulnud keisriarmee jõhkrast 25-aastasest teenistusest. Vähem aga teatakse seda, et enne kehtis Vene keisririigis lausa eluaegne nekrutikohustus, mis õnneks meie aladele ei laienenud.
1793. aastast vähendati Venemaal nekrutikohustust 25 aasta peale ja Eesti aladelt võeti esimesed nekrutid 1797. aasta lõpus.
25-aastane nekrutikohustus tähendas seda, et suure tõenäosusega ei nähtud oma poega, venda või peigmeest enam kunagi. Hukuti lahingus, õnnetuses või haigestuti mõnda surmavasse haigusesse. Ja nagu sellest kõigest veel vähe, jäi ju alati ka võimalus, et mehel tekkis nii pika teenistuse lõpuks ka oma elu ja suhted kusagil Venemaal. Arvestades olusid, polnud sel ajal koju reisimine reaalne ega ka vajalik. Igatahes kojupöördujaid oli väga vähe.
25-aastane nekrutikohustus tähendas seda, et suure tõenäosusega ei nähtud oma poega, venda või peigmeest enam kunagi.
Olukord hakkas leevenema alles alates aastast 1868, kus teenistusaega lühendati 15 aastani, millest tuli olla 10 aastat tegevteenistuses ja ülejäänud viis armee reservis.
1874. aastal vähendatakse tegevteenistusaega veelgi, seades suhteks maaväes kuus aastat tegevväes ja üheksa aastat reservis ning mereväes vastavalt seitse aastat tegevteenistuses ja kolm aastat reservis. Kuid kui enne võeti soldatiks üks 20-aastane mees 20 talu peale, siis nüüd kehtestati üldine sõjaväekohustus kõigist seisustest isikutele alates 21. eluaastast. Siiski peab tunnistama, et teenistusse võtmisel oli hulk välistusi. Näiteks ei võetud teenistusse pere ainukest poega. Samuti ei võetud teenistusse noormehi, kes olid oma töövõimetute vanemate toitjad jne. Sõjaväkke võeti alati vähem, kui oli 21-aastaseid noormehi. See, kes peab minema teenistusse, määrati liisuheitmisega ja seda tehti vaid ühe korra elus. Kes oli ühe korra pääsenud, ei pidanud edaspidi enam selle pärast muretsema. Hinnanguliselt võeti rahuajal teenistusse ca 25–30 protsenti kutsealuste üldarvust ehk 1200–2200 noormeest.
Pärast vabadussõja võitu valitses Eestis teatav eufooria ja saadi aru, et värskelt kehtestatud ajateenistuse kohustus on oma riigi säilimiseks selgelt vajalik.
Sõjaväeteenistus oli kohustuslik kõigile meeskodanikele 17.–55. eluaastani. Sõjaväeteenistus jagunes riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks, sõjaväeteenistuseks ning teenistuseks reservis. Kutsealused olid kõik 20–30-aastased noormehed. Ajateenistuse pikkus varieerus eri perioodidel suuresti sõltuvalt riigi rahakoti paksusest, jäädes kesmiselt 18 kuu pikkuseks.
Pärast teise maailmasõja lõppu, kui Eesti Vabariik arvati Nõukogude Liidu koosseisu, oli võimalik läbida ajateenistus nn rahvusväeosades Eesti pinnal. Kuid õige varsti kaotati rahvusväeosad ja ajateenijad suunati üle kogu NSV Liidu.
Ajateenistuse pikkus oli algselt maa- ja lennuväes kolm ja mereväes viis aastat. Aastast 1968 vähendati teenistust vastavalt kahe ja kolme aastani.
Hinnanguliselt teenisid pooled tollastest ajateenijatest maavägedes. Umbes viiendik õhukaitseväes ja veel viiendik mere- ja lennuväes kokku. Väike osa sattus ka sisevägedesse. Väga vähesed teenisid aga piirivalves ja raketivägedes.
Teenistusse saadeti noormehi üle kogu NSV Liidu. Teenistusse võetud noormehi võidi saata ja ka saadeti konfliktipiirkondadesse väljaspool NSV Liitu. Nii on meie mehed käinud «rahustamas» ungarlasi, tšehhe ja afgaane.
Loomulikult oli Nõukogude armees ainsaks ametlikuks suhtluskeeleks vene keel.
Algusaastatel oli elu armees rahuldav ja isegi huvitav, nagu meenutavad seda mehed, kes siis teenisid. Asi muutus 70. lõpus, kui hakati teenistusse võtma ka kriminaalkorras karistatud noormehi, kes aga kiiresti juurutasid määrustevälise hierarhiasüsteemi ehk dedovštšina.
Samuti tihenesid eri rahvuste konfliktid. Nõukogude armeest sai paik, kust üritati kõikide võimalustega ära saada ja täiesti õigustatult. Inimesed said aru, et meil pole NSV Liidu armee ja tegemistega mingit pistmist. Lisaks vähendas valmisoleku teenistuseks nullilähedaseks veel väljavaade, et saadetakse sõdima Afganistani, mis oli meie vaatenurgast täiesti mõttetu sõda.
Meie mehed on pidanud sõdima keisri all türklastega, prantslastega, inglastega, jaapanlastega jne. Enamasti polnud meie meestel mingit pistmist ega isegi arusaama sellest, kellega sõditi ja milleks.
Nõukogude ajal oli küll teenistus võrreldes keisriarmeega inimlikum, kuid ikkagi polnud see meie asi.
Seega võib kohati mõista, miks suhtuvad Eesti inimesed ajateenistusse kui paratamatusse, mis tuleb üle elada. Ajalooline mälu ei kustu paraku nii kergelt.
Seda ränka ajaloolist taaka ei vähendanud ka Eesti Vabariik, niipalju kui seda enne teist maailmasõda oli. Soomlased seevastu jäid õnneks puutumata Keisri-Venemaa 25-aastasest nekrutikohustusest. Ainult keisririigi viimastel aastatel kehtestati 6-aastane teenistuskohustus. Ajateenistuskohustus Soome vabariigis kehtestati mõned aastad pärast iseseisvumist. Soomlaste kaitsetahet on tugevdanud ka võidukas talvesõda. Soomlastel on olnud aega, et kasvada koos oma sõjaväega ja saada aru, et oma riik, rahvas ja sõjavägi on tegelikult üks ja seesama tervik.
Seega võib kohati mõista, miks suhtuvad Eesti inimesed ajateenistusse kui paratamatusse, mis tuleb üle elada. Ajalooline mälu ei kustu paraku nii kergelt.
On oluline, et inimesed mõistaksid, et pole mingit kauguses olevat kaitseväge, millel on omad soovid ja eesmärgid. On meie enda ühine ja oma kaitsevägi, mis on ellu kutsutud meie kõikide hüvanguks. Ajateenistus on meie elu loomulik osa ja eelkõige vabade meeste ja naiste privileeg, mitte kohustus. Anname siis endale aru, miks meil on endiselt teatud vastumeelsus ajateenistuse suhtes ja saame üle oma ajaloolisest taagast, et eluga edasi minna.
:format(webp)/nginx/o/2018/04/30/7816366t1h48b5.jpg)