Eilne meeleavaldus Jordaania pealinnas Ammanis plaanitud maksude tõusu vastu

FOTO: SCANPIX

Jordaania kuningas Abdullah II seisab küsimuse ees, kuidas viia riigis uuendusi ellu nii, et see ei mõjuks tavaelanikele ning lõppkokkuvõttes monarhiale halvasti, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Järjekordses Lähis-Ida riigis, seni regioonis stabiilseimaks maaks peetud Jordaanias on tuldud tänavatele. Kui taoline asi toimub piirkonnas, kus naabriteks on Süüria, Iraak, Palestiina ja Saudi-Araabia, tasub kindlasti tunda ettevaatlikku huvi sündmuste põhjuste ja võimalike väljakutsete vastu.

Jordaania Hašimiitide Kuningriik on Eestist pindalalt kaks korda suurem, kümne miljoni elanikuga kõrberiik, millele pinevad seigad naaberriikides on esitanud tohutud väljakutsed. Niigi väikese riigi matab enda alla suuremalt jaolt elamiskõlbmatu kõrb, Jordaania on joogivee kättesaadavuselt maailmas eelviimasel kohal. Sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta on vaevu 3400 eurot, olles sellega madalam Araabia Liiga riikide keskmisest ning see näitaja on kahvatum isegi sõjast räsitud Iraagist.

Samas raporteerib näiteks riigi statistikaamet võidukalt Ammanist kui araabia maade ühest kallimast pealinnast. Rikkalik kultuuripärand on muutnud Jordaania sõltuvaks turismist. Sarnaselt Kairoga on ka riigi majanduselu keskus Amman asunud ehitama paralleelset ja modernset pealinna vana kõrvale. Siiapaika aga eduraport ka suuresti lõpeb.

Vaade Ammanile 2013. aastal

FOTO: Tareq Ibrahim Hadi / Wikimedia Commons

Iraagi ja Süüria sõjad on Jordaaniasse pakku toonud üle miljoni põgeniku. Valdav osa neist on leidnud endale eluaseme niigi vaeses Põhja-Jordaanias ja pealinnas Ammanis. Pinged on olnud lausa füüsilised. Mõne asula elanikkond on kasvanud isegi kolm korda. See on tekitanud tohutu surve tööturule. Mõnevõrra kvalifitseeritumad ja hakkajamad süürlased (seda tunnistasid mulle jordaanlased ise) on lisaks lihtsamatele hädaabitöödele okupeerinud ärid ja ettevõtmised kõigil elualadel. Üsnagi varakas Iraagi kogukond on muutnud konjunktuuri pealinnas. Kuid Jordaania kiirenevad hädad ei ole vaid eelpooltooduga seotud, vaid on olemuselt pigem struktuursed.

Keeruline majanduslik olukord

Jordaania majandus on olnud väga riigikeskne. Eraalgatus on olnud edukas vaid väikeettevõtluses, mõnevõrra ka suurfarmide pidamises. Sealt makse praktiliselt ei laeku. Kõik suuremad ja olulised sektorid – transport, kaevandus, energia, väetiste tootmine jne – on riigi kontrolli all.

Ehkki Araabia kevadega alanud turbulents ei ole küll relvadega Jordaaniat sihtinud, on mõjud olnud selged.

Parimatel päevadel kaheksa protsenti SKTst moodustanud turismisektor näeb mõne aasta tagustest numbritest und (8 miljonit külastajat enne 2011 alanud Süüria kodusõda versus 4,7 2016. aastal).

Siinai poolsaarel valitseva olukorra tõttu on Jordaaniat gaasiga varustavat torujuhet Egiptusest rünnatud kümneid kordi, mille tõttu on Jordaania pidanud varustuskindluse tagamiseks ostma tuntavalt kallimat kütust mereteede kaudu ning transportima tarbijateni maismaad mööda. Kütus on vajalik elektrienergia tootmiseks. Kes vähegi on sõitnud Ammanit ja ainsat sadamalinna Agabat ühendavatel maanteedel, on kütuseveokite arvukuses ilmselt möödasõiduraskustes piineldes veendunud. 2012. aasta lõpus oli valitsus sunnitud kaotama subsiidiumid kütustele, mis põhjustasid esimesed suuremad väljaastumised üle kogu riigi.

Riigivõlg on kasvanud pöörases tempos, ulatudes tänaseks 95 protsendini SKTst. Veel seitse aastat tagasi oli see protsent 63. Kuigi rahvastiku juurdekasv ei ole sarnaselt teiste vaeste Lähis-Ida riikidega probleemiks, on linnastumise protsent Jordaanias 85, mis muudab surve suurasulate elukorraldusele tõeliseks väljakutseks. Seda nii joogivee, eluaseme, aga ka igapäevase toiduratsiooni kättesaamise poolest.

Üle 20 protsendi jordaanlasi elab alla vaesuspiiri ja trend on kahjuks kasvav. Töötuse tase on viimase kolme aasta jooksul kerkinud 13 protsendilt 20ni, samas kui kõrge majanduskasvuga harjunud kodanikud peavad nüüd leppima tagasihoidlikumate numbritega, mis paljuski tootva töö suure osakaaluga riigi kohta on pigem paigalseis kui mitte tagasiminek.

Oluline on ka mainida, et Jordaania sõltub paljuski välismaisest abirahast, mis muudab olukorra eriti hapraks. 2017. aasta toetasid välisdoonorid riiki umbes kolme miljardi euroga, moodustades sellega kolmandiku riigi eelarvest.

Siia kõrvale meenutagem, et hektiline Ameerika president Donald Trump lõpetas vaat et päevapealt toetuse jagamise Läänekalda palestiinlastele ning sarnases ohus võib olla ka Jordaania. Seni on Jordaania olnud Ühendriikide jäägitu liitlane terrorismivastases sõjas ning pakkunud oma lennuvälja ja infrastruktuuri jänkidele.

Ameerika sõdurid Jordaanias peetud õppustel

FOTO: Scanpix

Eelarve tasakaalust ei ole suudetud juba dekaadi jagu kinni pidada. Suurim kuluartikkel tundub olevat just põgeniketemaatika haldamine ning see on tekitanud elanikes jõuetut viha. Kuninga humaanne poliitika sõjapõgenike suhtes tekitab Jordaania köökides aina enam elavaid vestlusi, kuid avalikkuses sellest veel ei räägita.

Valitsusel ei ole lihtne

Eelpooltoodu taustal ei ole raske mõista, miks rahvusvaheliste kreeditoride närv on katkemas. Riigi reiting B ehk «stabiilne» on küsimärgi all (Moody'se hinnang). Peale selle on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) kui riigi suurim kreeditor esitanud nõude fiskaalreformideks.

Just need on aga olnud vastuvõetamatud jordaanlastele, kelle arvates löövad uued maksud ja oluliste subsiidiumite kaotamine (näiteks leivale ja kütustele) niigi väheneva ostujõuga elanikkonda liigselt. Pahameele põhjustanud maksureformi peamine eesmärk on parandada aga maksulaekumisi.

Olukord oleks muidugi isegi peale reformi edukat rakendumist katastroofiline, kuna eraisikutest maksumaksjate hulka loodetakse suurendada 4,5 protsendilt 10ni. Oluliselt plaanitakse suurendada makse ettevõtetele, sealhulgas eriti äkiliselt pankadele. Samuti plaanitakse alandada meile tuttavat tulumaksuvaba miinimumi. Valitsus on sunnitud varasemate laenud teenindamiseks võtma ka uusi laene. Kaotatud on eluliselt mõistetavaks peetud toetus leivatoodetele, mis on laialdaselt tuntud näiteks Egiptuses.

Turg Ammanis

FOTO: Scanpix

Eraisikud ning ettevõtted protestivad kasvava maksukoormuse vastu, mis nende hinnangul tõuseb legaalse maksukäitumise korral kuni veerandini sissetulekutest. Tulumaksu pidev muutmine ärritab kriitikuid Jordaanias muidugi juba aastaid.

Mööda ei saa vaadata ka ohust korruptsiooni laienemisele, kuigi hetkel on Jordaania olnud väga tubli. 180 riigi hulgas ollakse Transparency Internationali koostatud korruptsioonitajumise indeksi pingerivis 59. kohal (Itaalia on 54. ja enamik Ida-Euroopa maid esinevad samal tasemel), kuid plaanitavad muudatused võivad olukorda pigem halvendada.

Valitsus väidab, et plaanitav maksureform ei kahjusta vaeste toimetulekut (kes nagunii ju makse ei maksa). Sellegipoolest on ka nemad haavatavad ettevõtetele rakenduvatest lisakoormustest, mis ülima tõenäosusega küsitakse tagasi klientuuri käest.

Jordaania valitsusel ei ole lihtne – üheltpoolt vajab riik stabiilsuse tõestamiseks radikaalset fiskaalpoliitika remonti, teisalt on oht rahvarahutuste tekkeks, mis vaid neli-viis kilomeetrit riigipiirist põhja poole viisid Süürias lõpuks lõputu kodusõja tekkeni.

Daraa linnas Lõuna-Süürias 2011 .aastal alanud meeleavaldused olid algselt olmelisest ja ainelisest rahulolematusest kantud. Täna võib iga turist käia Süüria piiril kuulamas masendavat piirülest lahingumüra ning veenduda oma silmaga kodusõjast räsitud riigist toodud surnute matmises Jordaania territoorumil toimetavatele erasurnuaedadele. Süürias ei ole piisavalt rahulikke hetki, Daraa piirkond on endiselt  mässuliste kontrolli all ning al-Assadi režiimi õhurünnakud regulaarsed. Loodetavasti oskab Jordaania nende endi silme all toimuvat õudust võtta õpetlikult.

Probleemide lahendamine lükatakse edasi

Jordaania on kuningriik. Kindlasti ei ole tegemist demokraatiaga, kuid mitte ka autokraatia ega türanniaga. Kuningaperet armastatakse ja austatakse, kuid ka siin peitub oht. Isegi jumalastaatuses kuningas ei ole tugevam majandusseadustest.

Varem on kuningas Abdullah II korduvalt astunud valitsuse tegevusele vahele vägagi populistlike sammudega. Ta on kehtestanud riiklikke hindu, korraldanud jõupositsioonilt sotsiaalhoolekande küsimusi ning riietunud asotsiaaliks testimaks riigi meditsiinisüsteemi humaansust.

Jordaania kuningas Abdullah II

FOTO: Scanpix

Vajadusel vallandab kuningas valitsuse päevapealt, mis juhtus ka eile, kui peaminister Hani Al-Mulki mõne tunniga sule sappa sai ning ajutine valitsus ametisse määrati.

33 erialaliitu ja ametiühingut ning rahutusi eestvedava ja peamiselt sotsiaalmeediat kasutav noorteliikumine Hirak Shababi ei ole tänaseni kivisid kuningapalee suunas visanud, kuid just esimene võib olla saatuslik.

Jordaania kuningas on regioonis väga respekteeritud ja kindlakäeline liider. Eriti kõiges, mis puudutab islamistlike terroriorganisatsioonide kohtlemist. «Enne hävitame, siis peame kohut» on olnud Abdullah II lipukiri ning igale mustale lipule Jordaania linnade tänavatel on järgnenud otsusekindlad reidid ning kiire lõpplahendus.

Kuigi endise Ameerika riigisekretäri Colin Powelli 2003. aasta kurikuulsa ja väljamõeldisi sisaldanud kõne järelkajana terroristaariks tõusnud Ammani äärelinna Zarqa tavaline pätt Abu Musaf Al-Zarqawi oli samuti jordaanlane, ei suutnud ta vaatamata vahkvihale kuningapere vastu kodumaal midagi arvestatavat korda saata. Meenutagem, et just selle ÜROs peetud kõne toel alustasid Ühendriigid vaatamata Abdullah II korduvatele hoiatustele džinni pudelist laskmist ja tagasi teda sinna topitud pole tänaseni.

Segadused Jordaania linnade tänavatel aga võivad kulmineeruda terroriorganisatsioonide sekkumisega ning konflikti õhutamisega Jordaanias. Olles mõnevõrra jordaanlaste loomuse ja riigitunnetusega kokku puutunud, usun ma siiski seekordsete protestide rahumeelsesse lahendusse, kuid fundamentaalsed probleemid jäävad ning lükatakse edasi lähitulevikku.

Jordaania rahutuste eestvedajad on lubanud tänavatele jääda riigi majanduses struktuursete muudatuste tegemiseni, kuid kas need peaksid rahuldama jordaanlasi või kreeditore, sellest on osalistel ilmselt väga erinev arusaam.