Lauri Vahtre

FOTO: Tõnu Noorits

Sotsiaalkonstruktivismi olemuslik defekt seisneb selles, et mingil põhjusel, mis väärib eraldi käsitlust, konstrueerimist ületähtsustatakse, muud midagi. Välismaailm ja inimese enda psühholoogilised ning füüsilised parameetrid panevad konstruktsioonidele kindlad piirid, jättes vabaks vaid teatud ruumi.

Et olla loogiliselt järjekindel, peaksin alustama sellest, et alljärgnevalt pöördub teie poole üks Rein Raua ja tema mõttekaaslaste konstruktsioon, kellega Raud mingil põhjusel aeg-ajalt vaidleb, selle asemel et teda ümber konstrueerida. Aga selline algus ei viiks kusagile, sestap püüan jätkata inimkeeli.

Niisiis, käib vaidlus sotsiaalkonstruktivismi üle. Üks pool, kuhu kuulub ka siinkirjutaja, väidab, et kõik ei ole konstruktsioon. Et on olemas nähtused ja objektid, millest inimesed loovad endale küll ühise arusaama, kuid see arusaam on nii tugevalt kinni nähtuse või objekti omadustes, et ühisarusaama nimetamine konstruktsiooniks on vale või vähemalt eksitav. Teine pool räägib aia asemel visalt aiaaugust ja toob ridamisi näiteid nähtuste konstrueeritusest, otsekui oleks keegi seda aspekti eitanud. Ikka kukub nii välja, et lauset: «kõik inimesed ei ole ausad» mõistetakse kui «kõik inimesed on kurjategijad», misjärel asutakse halvustavate märkuste saatel sisse murdma lahtisest uksest: tõestama, et on ausaid ka.

Uudis: gravitatsioon polegi konstrueeritud

Rein Raud avab oma viimase vastulause «Mood ja gravitatsioon» (Sirp, 1. VI) demagoogilise kahuripauguga. Minu kirjutis («Sotsiaalkonstruktivism ja hall udu», PM 4. V) kubisevat möödalugemistest, aga neid pole vaja nimetada, sest iga arukas inimene leiab nad niigi. Kas peaksin vastama, et Rein Raud käis jälle Maakri tänava pesumaja röövimas, aga kuna kõik seda teavad, ma sellel rohkem ei peatu? Ilmselt on siiski otstarbekam keskenduda Raua kirjutise mõnele detailile, mis toovad kõige paremini esile tema poolt kaitstava ideoloogia sisemise loogikapuuduse.

Esindades sotsiaalkonstruktivismi mõõdukat (n-ö menševistlikku) suunda, nõustub Raud, et väljaspool inimeste loodud konstruktsioone eksisteerib siiski mingi reaalsus, mida inimesed avastavad või ei avasta; esimesel juhul vormistavad nad oma avastuse konstruktsioonina, ja toob näiteks gravitatsiooni Newtoni sõnastuses, euroopalikus matemaatikakeeles. Gravitatsioon on ise olemas, sõnastus kokkuleppeline.

Suurepärane, kuid õige vana uudis. Juba see, et on olemas mõistepaar «avastamine» ja «leiutamine», peaks vihjama, et seda erisust on teatud juba mõnda aega.

Viide gravitatsioonile on Raual mõeldud selgituseks millelegi, mida ta nimetab moeks. Erinevalt gravitatsioonist on mood midagi sellist, mille loob inimene algusest peale. Siin tõde muutub; see, mida peetakse ilusaks ja maitsekaks ühel ajal, ei pruugi seda olla teisel. Taas vana uudis, mõeldud ei tea kellele. Kõik teavad, et mood muutub. Iga arukas inimene teab sedagi, et mood ulatub kaugemale rõivastusest ja arhitektuurist, näiteks käitumisnormideni, ja needki muutuvad. See puudutab ka naiselikkust. Arusaam naiselikkusest ja naise ideaal muutuvad. Olen minagi seda korduvalt ja enda arvates selgelt öelnud. Rauda see ei huvita, Raud raiub rauda:  «Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis.» Gravitatsioonilaadse naiselikkuse on ta tahtlikult või tahtmatult möödalugenud minu konstateeringust, et inimkond on reaalsetest üksikasjadest välja destilleerinud arvukalt üldisi mõisteid, kaasa arvatud naiselikkus.

Mida öeldu tähendab ja kuidas seda veel lihtsamalt öelda? Proovin lihtlausetega: Kõigis maailma kultuurides esineb mõiste «naiselikkus». Selle konkreetne sisu erineb ajati ja kultuuriti. Et mõistet sügavuti mõista, peame uurima küsimust, kas mingi osa sellest on kõigile kultuuridele ühine. Teiste sõnadega: kas maailma kultuurides nii erinevalt sisustatud «naiselikkuse» mõistes leidub ka n-ö gravitatsiooniline komponent, üldinimlik ühisosa, kultuurist kultuuri sirutuv sild?

PS Umbes siinkohal teeb Raud ekskursiooni värvide maailma, mille käigus ta ajab põhjalikult segamini mõisted ja neid tähistavad sõnad. Kas ühte patta lähevad ka häälikud ja tähed, arvud ja numbrid? Jätan selle piinliku ekskursi pikemalt kommenteerimata.

Toksiline sissekukkumine

Võiks asuda seda ühisosa otsima, kuid Raud jätkab hoopis näidete toomisega kokkuleppelise ja muutuva kohta. Teeb avastuse, et Marilyn Monroe ja Praskovja Angelina esindavad väga erinevat naiselikkust. Tõsi mis tõsi, kuigi tahaks teada, kui paljud mehed viimase puhul õigupoolest tarvitasid sõna «naiselik». Jutt krahvinnade ja talutüdrukute erinevusest on asjakohasem. Jah, aristokraadid pidasid ilusaks pigem habrast naist ja talupojad pigem matsakat, kuid see on jällegi üks aplombiga lauale löödud triviaalsus ega tõesta kuidagi, et eri kultuuride naiselikkuse mõistes ei võiks leiduda ühisosa. Seda ei tõesta ükskõik kui suur hulk erinevaid naiseideaale. Erinevusi võib tekitada ka sarnane lähtekoht.

Järgnevalt sukeldub Raud taas aiaauku, asudes selgitama, miks konstruktsioone on tarvis mõnikord kritiseerida. Ta toob näiteks hiinlaste kombe naiste jalgu sandistada. Raua järgi oli see «jõhker» ja «toksiline mood».

Jõhker küll, aga… Kui naiselikkuse ja kogu kõlbluse mõistes puudub üldinimlik osa, nagu Raud ise püüdlikult tõestab, ja kõik on üksnes konstrueeritud ning kokkuleppeline, siis mis õigusega ja millise mõõdupuu alusel ta nimetab jalgade kinnisidumist jõhkraks ja toksiliseks? Kes on Rein Raud, et kohut mõista? Jalgade sidumine on või oli kultuurisisene kokkulepe, nii et kes pole hiinlane, ärgu sõna võtku – peaks ju olema nii?

Kui ma viimati Rauda nägin, ta hiinlane ei olnud. Ta on inimene, kes mõõdab teist kultuuri oma kultuuri mõõdupuuga, pidades seda mõõdupuud vähemalt mingis osas üldinimlikuks, üldkehtivaks. Nagu iga normaalse kõlblustundega inimene. Kuid eitades seejuures üldinimlike ja üldkehtivate kõlblusnormide olemasolu! See on skisofreeniline. Oleks arusaadav, kui kultuurinormi nimetab toksiliseks – mis peen sõna – inimene, kelle arvates üldinimlikud mõõdupuud on olemas. Näiteks mina, kuigi minagi oleksin kohtumõistmisel ettevaatlik. Mitte aga Raud, kellele üldinimlikke mõõdupuid ei eksisteeri, sest ta eitab üldinimlikkust kui sellist. Tema paradigma raames võiks öelda vaid, et norm on moest läinud – aga vaid juhul, kui see tõepoolest on üldine arvamus, nentivalt. Ent ei, selle asemel tsiteerib Raud õnnetut Mikk Pärnitsat: «praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö «toksiline»(…)» Niisiis rumal rahvas arvab, et miski on moes, kuid moekeiser Pärnits annab teada, et tegelikult ei ole. Vähe sellest, moekeiser kehastub arstiks ja oskab öelda sedagi, et norm on tervisele kahjulik. (Jätkem tema esimese lause vihast õhkuv algus analüüsimata.)

Kas selline ongi Rein Raua arusaam sotsiaalsest konstruktsioonist kui kokkuleppest? Kõik on kokkulepe, aga milline see kokkulepe täpselt on, seda ütlen mina koos Pärnitsaga? Tänan, ei.

Meie otsatu erakordsus on illusioon

Sotsiaalkonstruktivismi olemuslik defekt seisneb selles, et mingil põhjusel, mis väärib eraldi käsitlust, konstrueerimist ületähtsustatakse, muud midagi. Välismaailm ja inimese enda psühholoogilised ning füüsilised parameetrid panevad konstruktsioonidele kindlad piirid, jättes vabaks vaid teatud ruumi. Ka valitsemisvorme ehk «võimumehhanisme» ei ole lõputult, kõik nad püüdlevad omal kombel tõhususe poole ega saa kaua toimida suure osa ühiskonna huvide vastaselt; seega isegi võim ei ole ainult kokkuleppe küsimus. Nii et ühes kommentaariumis kõlanud ja pilkena mõeldud hüüatus – Raua arvates tekib Saue vallavalitsus konstruktsiooni, aga Vahtre meelest hoopis evolutsiooni tulemusel, tabab osalt märki. Saue vallavalitsus on tõepoolest kõige muu kõrval ka pika evolutsiooni tulemus.   

Eelnevast võiks selguda, mille poolest on vigane Raua definitsioon: «Sotsiaalne konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste põhjustatud.» (PM 27.IV) Nimelt selles mõttes, et jätab arvestamata tõsiasja: juba inimeste ühistegevus ise on suures osas loodusseaduste põhjustatud. Ja kõlbluse juured on bioloogias.

Põhimõttekindla sotsiaalkonstruktivisti viib see tõik muidugi meeleheitele, kuid nali naljaks – me võiksime end julgemalt näha loomariigi osana, see aitaks vältida lolle teooriaid. Arvame, et konstrueerime omatahtsi, kuid tegelikult laome kokku puslet, mida saabki vaid üht moodi kokku laduda. Äärmuslik näide muidugi, enamasti on teatav konstrueerimisvabadus olemas. Ent mis piires – see ongi küsimus, nagu korduvalt märgitud.

Samadel asjaoludel on ka rahvustunnete või naiselikkuse «väljajuurimisel» omad piirid. Fanaatikud neid piire ei tunnista, sest nagu paljud teooriad, nii on ka sotsiaalkonstruktivism teatava uudse aspekti avastamise või pigem küll taasavastamise järel sellesse ära armunud, universumi üldvalemiks kuulutanud ning püüab selle abil seletada kõike. Aspektist tehakse absoluut, teooria muutub kurjaks ja agressiivseks, seletamise järel hakatakse maailma vägisi muutma, nagu Marx käskis.

Luhtumisele määratud katse muidugi. Fanaatikud võivad ära keelata kõik nukud, pitsid ja meikimisvahendid, aga naiselikkus tungib dogmadest läbi nagu lill betoonist. Mingite isiklike vaevuste all kannatavad teoreetikud püüavad demoniseerida ja mõnitada mehi, kes tahavad olla mehed ja isad; rahvaid, kes tahavad laulda kiitust oma isamaale; inimesi, kes usuvad tõe olemasolu ja püüdlevad selle poole; kõiki kes usuvad, et kõlblusnormidel on sügavam üldinimlik alus – ikka asjata, sest inimeste inimlikkus ei kao kusagile. Jäävad alles emad, isad, naised, mehed, rahvad, kõlblus ja tõeotsingud. On ilmne, et nad kõik juurduvad gravitatsioonis, ja et mood annab neile vaid kuue. Kuid inimesi võib sellegipoolest lollitada ja terveteks põlvkondadeks segadusse ajada, panna neid kiitma midagi loomuvastast, nagu juhtus kommunismikatses või muinasjutus muinasjutus keisri uutest rõivastest. Selliste eksperimentide korraldajaid ja õigustajaid on kohane nimetada moraalseteks värdjateks. Termin ei pärine minult.