/nginx/o/2018/06/04/7883949t1h3a26.jpg)
Täna, kui Postimehe toimetus asub oma 161. sünnipäeva kringlit lahti lõikama, võiksime seejuures küsida, kas ja kui hästi see mekib. Teisisõnu, kuidas Postimees ja üldse ajakirjandus end praegusaja Eestis tunneb? Täpseim vastus oleks, et on palju rõõmustavat, ent sedagi, mis teeb meid murelikuks.
Ühest küljest töötavad meie ajakirjanikud kõigi aegade soodsaimas keskkonnas. Seda kinnitab Piirideta Reporterite maailma ajakirjandusvabaduse indeks, kus Eesti paikneb ülikõrgel, 12. kohal. Teiselt poolt näeme, kuidas muutunud majanduskeskkonnas tuleb ajakirjandusel pidada kohati eksistentsiaalset võitlust. Küsimus erameedia senise ärimudeli toimimisest on tõepoolest olemas, ja seda kõikjal maailmas, kuna tehnoloogiahiiud, nagu Google ja Facebook, haukavad endale reklaamiraha. Raha, mis toitis ajakirjandusliku sisu tootmist.
Seepärast arutleb ühiskond, praegu suuresti asjatundjate tasandil, kuidas ajakirjandust aidata – kõne all on lehtede kojukanne, ajakirjandustoodete käibemaks jne. Tartu Ülikooli professor Halliki Harro-Loit soovitab heita pilgu Ida-Euroopasse «ja me saame teada, kui halvasti võib demokraatlikul ühiskonnal minna ilma autonoomiat väärtustava ajakirjanduskultuurita» (PM AK 16.05).
Samasse diskussiooni on siginenud ka arutelu, millist meediamaja tuleks pidada õige ja puhta ajakirjanduse lipulaevaks, ning olukorras, kus erameedia ärimudel on surve all, on kõlanud väited, justkui jääkski uuriva ajakirjanduse võimekus ainult ERRi kanda. Majanduslehe Äripäev peatoimetaja Meelis Mandel (ÄP 23.05) leiab seevastu, et erameedia ongi üks ja õige meediavorm, ning kinnitab, et üldine olukord paraneb. Inimesed on nõus sisu eest maksma, tellijaid lisandub ning globaalsete hiidude vastu aitavad mitmesugused eriprojektid.
Me vajame nii era- kui ka avalik-õiguslikku meediat. Oma roll on täita mõlemal. Pealegi on ajakirjandusvorme tänu tehnoloogia arengule pidevalt juurde tulnud. Ajakirjanduse roll pole enam ainult klassikaliselt informeerida, harida ja meelt lahutada – ajakirjandus võib kaasata ja kaitsta, hoiaku kujundamine on meediakandjate mitmekesisuse tõttu aktiivsem. Postimehel on käesolevast aastast (koos Äripäevaga) ette näidata Bonnieri preemia. Uudne on see, et paljastatud rahapesuskeemi uurimisel töötasid koos 32 riigi ajakirjanikud.
«Eesti kultuur ei jää kestma, kui seda ei toeta kvaliteetne ning usaldusväärne ajakirjandus, pealegi eesti keeles tehtud!» kirjutas ajakirjandusuurija Ragne Kõuts (PM AK 6.04). Alates väljaande sünnist Johann Voldemar Jannseni käe all on Postimehe selgroog olnud Eesti ja eestluse hoidmisega seonduv. Missioon jätkub.