Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15547768t1he42f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/28/7868332t1he91d.jpg)
Korea poolsaarel valitsevas olukorras ei maksa erilisi muudatusi oodata ka pärast Trumpi ja Kimi kohtumist, leiab kolumnist Olev Remsu.
Mõnes mõttes on kõik poliitikud oma süvaminas sarnased, ehkki võivad esindada absoluutselt vastandlikke ideoloogialeere. Näiteks Donald Trump ja Kim Jong-un. Nemadki peavad võitlema eelkõige oma mõjujõu suurenemise nimel teiste inimeste (näiteks kogu rahva, kuid miks mitte ka terve maailma?) üle, olema kramplikult valvel, et mitte raasugi isiklikust võimust kaotsi ei läheks. Ja see liidab, määrab nad ühte ja samasse poliitiikute parteisse.
Kas sellest piisaks platvormiks, millel võiks rajaneda Trumpi ja Kimi kohtumise õnnestumine? Kusjuures viimase all mõistavad nemad ja kõik teisedki seotud pooled eri asju.
Tundub, et Kimi käes on totaalne võim oma riigis, ent tema ainuke üle riigipiiride ulatuv trump on see, et ta võib (ükskõik kui algelise) tuumapommi tulistada demarkatsioonijoonjest vaid poolesaja kilomeetri kaugusel asuva 25-miljonilise megaloopolise Souli pihta. Muud tal ei ole. Jaapani ja USA ähvardamine raketilöökidega on tühipaljad propagandakõlksud. Kimi nõrgemad kaardid on maavarad ja odav tööjõud, mõlemaid võib ta jagada piirkonna kõrgelt arenunud keskustele, kusjuures ta ise oleks hinnamääraja.
Ükskõik millise tegeliku koostööleppe puhul Trumpi ja Kimi vahel kujuneks ümber suurriikide haardejõud Korea poolsaarel. Kasvaks ookeanitaguse USA mõju (plusspunktid Trumpile) ning seda ei soovi kindlasti Põhja-Korea piiririigid Hiina ja Venemaa. Viimane lülituks mängust peaaegu täiesti välja, Hiina saaks Põhja-Korea moderniseerumise puhul oma kaupadele mõnevõrra rikkama, kuid esialgu ikkagi kole vaese turu.
Muutused Korea poolsaarel oleksid üksnes Venemaale kokkuvõtvalt täielikult kahjulikud, ent tal puuduvad ka hoovad, kuidas protsessi mõjutada sel viisil, et säiliks vähemalt status quo. Hiinagi ei soovi suuri muutusi, ideoloogia asendumine pragmaatikaga oleks taevapoegadele kasulik.
Kunagi prognoositi, et Põhja-Korea isolatsiooni püsides hakkavad lõuna- ja põhjakorealased mõnekümne aasta jooksul rääkima teineteisele arusaamatut korea keelt. Kui kaks Korea riiki läheneksid, siis sellist protsessi ei toimuks.
Mis aga juhtuks Kimi võimuga?
Kui Kim tõesti tuumarelvast loobuks, kaotaks ta suuresti oma rahvusvahelise mõjujõu. Kas ta teeks seda? Näiteks ainult puhthumanismist? (Naerukoht.) Mis ta vastu saaks? Nobeli rahupreemia? Kas kõlbab seda ikka anda massimõrvarile? Ja mis selle preemiaga ikka peale hakata; näe, tunduvalt ausam ja demokraatlikum mees Mihhail Gorbatšov jäi oma preemiaga üksi, kaotas riigi ja võimu.
Kolme Kimi – vanaisa, isa ja poja – loodud ühiskondlik mudel häviks Koreade lähenemise puhul. Põhjas kehtestatud tšutše-õpetusel (riiklik-monarhistlikul natsionaalstalinismil/natsionaalmaoismil) kaoks viuhti igasugune väärtus, oletatavasti saabuv tarbimisparadiis muudaks põhjakorealaste mõtlemist ja tundeid, nagu see on juhtunud meil ja mujal maailmas. Ilmeksimatute juhtide asemel hakatakse armastama kaupu, riigi asemel mõeldakse iseenda hüvedele. Paratamatult muutuvad omandisuhted, sõjaväe ülesehitamise nimel tekitatud vaesus hakkaks kaduma.
Mis siis, kui põhjakorealased saaksid teada, kui võikalt on neid ekspluateeritud, et nad on teinud praktiliselt tasuta tööd, on olnud orjade mass? Mis siis, kui hakkab levima informatsioon repressioonidest?
Kas Kim läheb riskile?
Paistab, et üks lootus Kimil nagu oleks.
Alul Hiina ja hiljem Vietnamgi on oma perestroika üle elanud suhteliselt rahulikult. Diktatuurid on mõnevõrra leebunud, ent üheparteirežiim on säilinud ning pole mingit märkigi, et see võiks muutuda. Ikoonid püsivad kauem kui ideoloogia, mida need sümboliseerisid. Mao Zedong Hiinas ja Hồ Chí Minh Vietnamis seisavad endiselt kõrges aus, ehkki majanduspoliitika on praegu risti vastupidine sellele, mida propageerisid need kommunistlikud türannid.
Kas umbes sama võiks juhtuda Põhja-Koreas? Ent Kim elab, Mao ja Hồ olid lahkunud, kui muutused algasid.
Kuidas mõjutaks Põhja-Korea oletatavat ümberkujunemist sama rahvusega normaalse riigi kõrvalolek, on raske prognoosida. Ehk sobiks paralleeliks Euraasia mandri teises otsas asunud Ida-Saksamaa, mille elanikud valdavalt pooldasid oma kunstliku riigikese (taas Stalini tekitatu) kadumist ning liitumist Saksamaa Liitvabariigiga?
Kahe Korea ühinemisel moodustuks 75-miljoniline superriik, mis paigutuks rahvusliku kogutoodangu edetabelis maailmas nii umbes 11.–13. kohale ning ilmselt tõuseks aina kõrgemale, kuna arenenud lõunaosa saaks päriselt enda käsutusse põhja rohked maavarad. Suur ja tugev naaber poleks kellelegi meeltmööda. Kadedusprintsiibi ja Trumpi viljeldava protektsionismipõhimõtete järgi ei meeldiks ilmselt konkurentsi tihenemine piirkonna majandus- ja rahandusjõududele, Hiinale, Jaapanile, Taivanile ja Hongkongile. Avatud maailm ja pragmaatika aga teavad, et rikas ja arenenud riik muudab naabrigi jõukamaks ja avatumaks.
Ma arvan, et kahe Korea lähenemist ei tule. Täielikku kasu lõikaks sellest üksnes Lõuna-Korea, ehkki põhja ülestöötamine ei pruugi minna lepse reega. Väheke täituks ka lääne üldine soov vormida terve maailm ümber enda järgi, teha see humaansemaks ja majanduslikult jõukamaks.
Kimi ja tema kamariljat ähvardaks aga õiglase ühiskonna sisseseadmisel kohtuprotsess, paremal juhul varjupaik Hiinas. Ameerika pool ei saa usaldada totaalselt salatsevat riiki. Täpselt pole teada ei Kimi ega tema isa sünniaastagi, mis veel muust rääkida.
Kahe Korea lähenemiskatseid on olnud ka varem, näiteks 2007. aastal tegi Korea Vabariigi president Roh Moo-hyun visiidi Põhja-Korea juhi Kim Jong-il (keskmise Kimi) juurde. Plaanis ei olnud rohkem ega vähem kui turumajanduse sisseseadmine end sotsialistlikuks pidavas Põhja-Koreas. Protsess ei saanud alatagi, kui põhjas tõmmati pidurit, pealegi lubasid Hiina ja Venemaa aidata korda seada riigi majanduse.
Ja Trumpi poliithuvid? Temal oleks ehk parem suurt edu saavutada (ja Nobel saada?) järgmise aasta teisel poolel, mil käib 2020. aasta valimiskampaania. Ja küllap on vastaspoolelegi teada, et siis annab Trumpilt rohkemat välja pigistada.
Niisiis, kui Kim tahab võimu juurde jääda, siis muutusi ei tule. Kui Trump tahab end pärjata tegijatiitliga, siis matab ta Põhja-Koreasse miljardeid, kuid vastu ei saa ta mitte midagi peale näilise pealejäämise.