N, 8.12.2022

Martin Mölder: demokraatia ja liberalismi paradoks

Martin Mölder
Martin Mölder: demokraatia ja liberalismi paradoks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 15
Martin Mölder
Martin Mölder Foto: Tiit Mõtus

Tänapäeva konservatiivid ja liberaalid on raskustes, et leida ühisosa, kirjutab Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teadur Martin Mölder.

Kuidas saab olla nii, et liberaal, kes kõige enam tähtsustab indiviidi õiguste kaitset, ei rõhuta rahva põhilise poliitilise õiguse – osaluse – olulisust või vajalikkust, ning konservatiiv, kelles liberaalid näevad ohtu ühiskondlikule vabadusele ja indiviidi õigustele, toob esimesena välja just rahvademokraatia ja rahva seisukohtade arvestamise olulisuse?

On harv, kui ühe laua taga istuvad ning omavahel räägivad mitte ainult kaks inimest, vaid kaks maailmavaadet või poliitilist strateegiat peaaegu et oma äärmustes. 6. aprillil toimus Eesti Teaduste Akadeemia saalis Toompeal MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi korraldatud seminar, mille teemaks oli Eesti erakonnamaastik ning selle suhe Eesti valijaskonnaga. Seminar lõppes paneeldiskussiooniga, kus osalesid Tõnis Lukas, Keit Pentus-Rosimannus, Varro Vooglaid ja Ahto Lobjakas. Teemaks oli see, millist erakonda oleks Eestis veel vaja.

Põnevaid seisukohti kõlas palju, kuid tooni jäi andma kahe viimase osaleja dialoog ja mõttevahetus, mis tõi otse ja ilmekalt välja lõhe, mis kajab vastu nii Eesti kui ka teiste Euroopa riikide poliitikas. Läbi kahe kõneleja suu kõlas praeguse aja üks olulisemaid poliitilisi konflikte. Milles see seisneb, toon välja allpool.

Ahto Lobjaka ja Varro Vooglaiu suust kõlas kaks täiesti erinevat, üksteisele mõistetamatut keelt. Liberalism, mis apelleerib poliitilise sfääri piiratusele ja indiviidi õiguste fundamentaalsusele, ning rahvademokraatia, mis apelleerib rahva suveräänsusele ning õigusele enamusdemokraatia põhimõtete alusel otsustada oma riigis kehtivate seaduste ja õiguste üle. Kuidas seda vastandust väljendati?

Ahto Lobjakas rõhutas, et liberalism on midagi, mis on olemuslik igale inimesele («sisemine liberaal»), et see olemuslik liberalism on «põhiõiguste ja väärtuste valvur», et need väärtused «ei sõltu loogiliselt esindatusest» ning et «väärtuse jõud on temas iseendas, kui me mõtlema hakkame». Tema seisukoht oli, et meie poliitilisel maastikul on puudu erakonnast või erakondadest, kellel oleks julgust nende väärtuste eest seista.

Sellele seiskohale vastukaaluks toonitas Varro Vooglaid, et kuna «Eesti on sõltumatu ja iseseisev demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas», peaks parteimaastik peegeldama rahva eelistusi. Ühiskonnas tuleb «luua eeldused selleks, et rahva enamuse tahe saaks tegelikult reaalselt teostuda». Vooglaiu peamiseks etteheiteks Eesti parteisüsteemile oli see, et pigem konservatiivsete hoiakutega valijaskonda esindab mõnevõrra liberaalsemate vaadetega parteimaastik ning et etteantud piirangud, millele pööras tähelepanu Lobjakas, ei tohiks olla takistuseks rahva võimu teostamisel.

Tänapäeva Euroopas oldi harjutud mõtlema liberalismist ja demokraatiast koos, nagu need oleksid üks ja seesama nähtus. Lõhele nende vahel viitas muuhulgas aga juba 1990ndate lõpus ajakirjas Foreign Affairs ilmunud Fareed Zakaria artikkel mitteliberaalsetest demokraatiatest, mis tolleks hetkeks olid väljaspool läänemaailma muutunud üha tavapärasemaks. Nüüdseks on see lahku kasvamine jõudnud aga Euroopasse ja vähesemal määral ka Eestisse ning omandanud mõnevõrra teise tähenduse. Siis oli see suunatud pigem riigi ülesehitusele (võimude lahusus ja piiratus), nüüd on lisandunud ka riigi poliitilise väljundi mõõde (indiviidi põhiõiguste ja vabaduste kaitse).

Liberalism tähendab oma algses tuumas piiratud riigi põhimõtet ning eraldiseisvat indiviidi kui ühiskonna fundamentaalset koostisosa. Seda, et valitseja, ükskõik kas siis rahvas või monarh, ei saaks otsustada, mida iganes ta soovib, vaid et võim oleks temast sõltumatute institutsioonide poolt (nt sõltumatu kohtuvõim) piiratud ja kodanikkonnale oleks tagatud teatud puutumatuse sfäär, mis kaitseb nende eraelu ja eraomandit. Sellises mõttes liberaalsed riigid hakkasid läänemaailmas tekkima ammu enne demokraatia tähenduslikku kinnistumist.

Teise maailmasõja järgses heaoluriikide Euroopas laienes taoline liberalismi kontseptsioon punkti, kus riigil peaks olema aktiivne roll ressurssidega kui võimalik ja jõuga kui vajalik tagada kõikidele indiviididele ja gruppidele laiapõhjalised õigused. Riigist sai põhiõiguste ja väärtuste aktiivne edendaja ja valvur.

Liberaalse poliitika sellesse arengujärku jõudes oli ka demokraatia – mis oma toores tuumas tähendab ennekõike üldist valimis- ja osalusõigust, vaba poliitilist konkurentsi ja teatud enamuspõhimõtet otsustamisel – saanud valmis küpseda. Enamik Euroopa riike demokratiseerus stabiilselt alles Teise maailmasõja järel ning varem olid nii demokraatia kui ka liberalism veel suhteliselt haprad.

Liberalism ja demokraatia küpsesid, muutusid ja kinnistusid koos ning just sellepärast mõtleme neist tihti kui ühest. Tänapäeval on see ühendus lagunemas. Liberaal räägib keeles ja asjadest, millest tema arusaamadega indiviidi põhiõigustest ja nende fundamentaalsusest ning riigi vastavast rollist mitte nõustuv konservatiiv aru ei saa. Viimase jaoks võivad näiteks grupi või kogukonna huvid olla olulisemad. Ta vastab demokraatiast kõneledes keeles, mis jääb esimesele poolikuks või mõistetamatuks.

«Aga kas probleem ei olegi just selles eelduses, et enamuse tahte peab tingimusteta tõlgendama poliitiliseks otsuseks?» küsis Ahto Lobjakas. Kodanike ja poliitikute «valikud on juba ette piiratud, põhiõigustega». Teatud otsused on juba tehtud, poliitikad on otsustatud, põhiõigused on sõnastatud. Riik peab neid ellu viima ja liberaalse demokraatia rangelt ja puhtalt demokraatlik pool peaks selle koha pealt taanduma, vaikima. «Sest et andke andeks, suur osa elanikkonnast eksib. Vähemalt meie tänase riigikorra kontekstis.»

Varro Vooglaiu jaoks on selline seisukoht «ideoloogiline diktatuur». See tähendab, et «sfäär, mille raames saab üleüldse poliitilisi otsuseid veel teha, muutub peaaegu olematuks». Põhiõiguste ja vabadustega blokeeritakse rahva võimalus poliitiliselt arutada või otsustada teatud küsimuste üle. Vooglaid võrdles seda irooniliselt «valgustatud monarhiaga», kus kõiketeadev valitseja (vihjates piltlikult Ahto Lobjakale) on otsused rahva eest ära teinud, sest viimane ei ole võimeline või suuteline neid tegema. Kui kõik on otsustatud, küsib Vooglaid, siis miks meile üldse demokraatiat vaja on.

Sellele, kes apelleerib liberalismile ja põhiõigustele, on vaenlane see, kes apelleerib demokraatiale ja rahva võimule, ning vastupidi. Kaks veel hiljuti lahutamatut sõpra ei räägi enam ammu samas keeles ja varsti nad võibolla ei tunnegi enam teineteist.

Ja eks sellel ole antud dialoogi puhul ilmselt ka väga praktiline põhjus. Lobjaka suust kõlanud liberalismil on ehk Eesti ühiskonnas praegu vähem toetust kui Varro Vooglaiu rõhutatud rahvademokraatial või mõningatel mõtetel, mida selle taga mõlgutatakse. Viimane ilmselt rõhutab demokraatiat tajudes, et paljude tema seisukohtadega oleks rahvas rohkem nõus kui Lobjaka omadega.

Üks tõrjub demokraatiat, kuna see tundub oma puhtal kujul potentsiaalselt ohtlik (n-ö liberaalsetele põhiõigustele) ning teine rõhutab selle olulisust, kuna läbi ja lõhki liberaalses ühiskonnas oleks tema sunnitud vaikima.

Eesti poliitikas ei ole see lõhe õnneks nii terav kui nende kahe kõneleja seisukohtade vahel. Tasuks aga meeles pidada, millest nad sel aprilli alguse pärastlõunal omavahel rääkisid. Need seisukohad ja vastandused on üha tugevamad ja üha tõenäolisemad üles kerkima nii meil kui mujal Euroopas.

Eestisse on selle mõõtme mingil määral sisse toonud EKRE, kes apelleerib rahvademokraatiale ja enamuspõhimõttele vastandina indiviidi liberaalsetele põhiõigustele. Täpselt sama sõnumit kordas Viktor Orbán Ungaris, kui hakkas rääkima mitteliberaalsest riigist. Tema jaoks tähendas see just kogukonda ja rahvust enne indiviide.

Samas ei saa jätta märkimata, et oma võimu kinnistamise nimel hakkas Orbán koost lammutama ka teises tähenduses liberaalsetel, st õigusriigi ja võimude lahususe põhimõtetel rajatud riigiinstitutsioone. Kui valitsus võib ilma kedagi arvestamata mida iganes seaduseks teha, siis kaotab õigusriik tähenduse, ja kui kõik võimuharud on lojaalsed ühele erakonnale ja tema juhile, siis pole ka võimude lahusust.

Orbáni valiku suunas liiguvad ka paljud teised rahva suveräänsusele ja demokraatiale (ja mitte sotsiaalsele liberalismile) apelleerivad erakonnad Euroopas. On olemas ka kolmas variant – erakonnad ja liikumised, mis rõhutavad mõlemat, nii sotsiaalset liberalismi kui rahvademokraatiat –, kuid nemad (keda võiks nimetada radikaalseteks vasakpoolseteks, esindades nn kolmanda tee neoliberalismist puutumata vasakpoolsust) tunduvad praegu pigem üksikud ja erandlikud. Tuul puhub tulevikku rohkem paremale kui vasakule.

Selles liberalismi ja demokraatia vastuseisus on lõputult enam nüansse, kui nende kahe kõneleja suust kostis ning kui siinkohal jõuaks välja tuua. On parem lõpetada küsimustega. Mis saab siis, kui liberalism ja demokraatia on sellisel viisil üksteisest lahutatud ning nad lähevad teineteise vastu valimisvõitlusse?

Üks annab kodanikele mõista, et teie hääl ei peaks piiramatult kõlama, sest näiliselt kuskil kaugel ja kõrgel on mõned otsused teie eest juba ammu ära tehtud. Teine ütleb, et rahvas, te olete olemas ja teie käes on võim, teil peaks olema õigus poliitikas kõikides asjades kaasa rääkida, õigus valida endale sellised esindajad, kes teie eelistustega kokkulangevaid otsuseid teevad, ja te peaksite ka ise otsustama, kui vaja. Kes sellise valimisvõitluse võidab? Kellele me võitu sooviksime? Kõikide vastus ei saa ilmselt olla sama. Kuidas aga jõuda selleni, et lahutatud paar üksteisele kõri kallale ei läheks?

Märksõnad
Tagasi üles