/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2018/06/04/7883530t1h0537.jpg)
Tallinna Sõle spordikeskuse administraatori selja taga seinal on mõned sildid viitega tähtsatele isikutele selles majas. Veel üle-eelmise nädala alguses võis ühelt neist teada saada, et tuleohutuse eest vastutab keskuse juht Toomas Ristlaan. Paar päeva hiljem oli selle asemel tühi valge sedel.
Vastutaja oli sunnitud võtma vastutuse, sest leegid lahvatasid – mitte küll punase kuke sulgedest. Keskuse nüüd juba endine juht Ristlaan seisab kohtus silmitsi süüdistusega korruptsioonikuriteos – korduva altkäemaksu nõudmise eest.
Värske Tallinna linnavalitsuse ajalehe Pealinn esiküljel kiiskab punane telefon. Selline kettaga sidevahend, millist praegusaja nooremapoolne inimene parimal juhul mõnes filmis näinud. Jõuline sümbol sellegipoolest. «Linn avas korruptsioonist teavitamiseks vihjetelefoni,» teatab pealkiri. Linnapea Taavi Aas räägib samas linna mainest, korruptsioonivastase programmi ettevalmistamisest: «Eesmärk ei saa olla vähem ega rohkem kui see, et korruptsioonijuhtumeid Eesti pealinnas ei oleks.»
Linnavalitsuse venekeelse lehe esiküljel punast telefoni ei ole. See-eest pühendab Stolitsa korruptsioonile lausa pooleteist lehekülje pikkuse artikli. Korruptsioon on tõsine probleem ja Tallinn on riigi dünaamilisim majanduslik keskus, kus liigub palju raha, seisab leheloos. Väiksemates omavalitsustes lagedale ilmunud avaliku raha kuritarvitused ei tekita ligilähedaseltki taolist kõlapinda. Ja peamine põhjus, miks Tallinna puhul hagu antakse, on võimuvõitlus. Keskerakonna ainuvõimule kadedad poliitilised konkurendid on need, kes tähelepanu nimel kisa tõstavad.
Kui praegu pealinnale omane mentaliteet valitseks riigis, siis oleks linnapea Aasa eesmärk saavutatav – korruptsioonijuhtumid puuduksid.
Tervikpilt meenutab kangesti Nõukogude ühiskonnakriitikat, kus riigivara riisujaist ametnikke ja töölisi hukka mõisteti ning satiiriliselt karikeeriti. Fassaadiks kõlbas küll, ilma et kolhoosis või parteikontoris oleks seetõttu midagi muutnud. Punane vihjetelefon ja «korruptsioonivastane programm» kuuluvad samasse kategooriasse.
Korruptsioon on tajumise teema. Kui praegu pealinnale omane mentaliteet valitseks riigis, siis oleks linnapea Aasa eesmärk saavutatav – korruptsioonijuhtumid puuduksid. Süsteem lihtsalt ei suudaks enam korruptsiooni tajuda.
Tabula rasa Sõle keskuse seinal võiks justkui viidata siirale soovile alustada nullist, aga see pole välja kujunenud väärtushinnanguid arvestades kuigi lihtne. Tuleohutuse pärast ma külastajasõbralikus uues spordikeskuses eriti ei muretseks – küllap ka neil päevil keegi selle eest vastutab. Korruptsiooniohuga üsna suletud süsteemis, mille osa on ju ka kõnealune keskus, on paraku teisiti. Tiik jääb tiigiks, isegi kui veekogu peremees kaldal seistes kuulutab, et ootab kaladelt vihjeid vee kvaliteedi kohta.