12. Lennart Meri konverentsi viimane paneeldiskussioon

FOTO: Annika Haas

Eile sai lõppakordi järjekordne Lennart Meri konverents, mille läbiv teema oli «Järgmised sada aastat» – pühendus Eesti riigi tänavusele suurele juubelile. Seekord keskenduti aruteludes sellele, kui oluline on, et õpime minevikukogemustest, ja kuidas saame kasutada ajaloo õppetunde nii, et toime tulla pidevalt muutuva maailmaga ja kujundada parimal moel oma tulevikku.

Nagu ikka, ei saanud konverentsil üle ega ümber Venemaast. Põhjust teemat käsitleda annab Kremli kasvav sõjakus nii sõnades kui ka tegudes. Oleme näinud, kuidas naaberriikide vastu peetud sõda, varjatud või otsene, on aja jooksul jõudnud ka meie liitlaste koduhoovi. Kas teise riigi sisevalimistesse sekkumine on sõbralik akt? Vaevalt. Miskipärast ei kutsu me asju aga enam õigete nimedega.

Venemaalt lähtuv oht on pannud lääne väärtusruumi ühtsuse proovile. Seda tõdeti ka konverentsil. Kui NATO lõunapoolsete liikmesriikide hinnangul ei peitu oht mitte idas, vaid omaenda piiri taga, siis siinmail nähakse asju vastupidi. Meie kaitseministri Jüri Luige sõnul on lõhe siiski kadumas. Eeskätt Kremli enda energilisuse tõttu alliansi lõunaperimeetril. Niisiis võib öelda, et mingis mõttes on Venemaa panustanud bloki kokkukuuluvuse tugevdamisse. Sellega maailma keerulisus veel ei lõppe.

Nimelt ei saa mööda vaadata faktist, et transatlantilised suhted on möödunud kuude jooksul oluliselt kannata saanud, seda eeskätt Euroopa ja Ameerika vahel valitsevate erimeelsuste tõttu. Olgu see siis Ühendriikide lahkumine Iraani tuumaprogrammist, Iisraelis asuva saatkonna kolimine vaidlusalusesse Jeruusalemma või partnerite kaubandussõjaga ähvardamine. Need murekohad ei puuduta küll NATO põhiküsimusi, aga võivad halvasti mõjuda alliansi sisekliimale.

Lisaks eespool nimetatule pöörati paneelidel tähelepanu nähtustele, mis on viimasel ajal läänt tabanud kui katk: vohavad parem- ja vasakäärmuslus, populistide tõus, võõrandumine poliitikast. Demokraatlikke ühiskondi on tabanud tagasilöögid, sest liba­uudised, võltsajalookäsitlused, rääkimata vandenõuteooriatest, on leidnud tee päevapoliitikasse. Pikalt käibel olnud arusaamad on vaikselt kalevi alla maetud ja kodanikud on vähem altid poliitikutelt vastutustundlikkust nõudma.

Nädalavahetusel juba 12. korda peetud julgeoleku- ja välispoliitikakonverentsil on heas mõttes omamoodi märk küljes. Seda teatakse, tunnustatakse ja siia tahetakse tagasi tulla. Aruteluteemad ei köida mitte ainult tuntud eksperte, vaid ka näiteks Posti­mehe lugejaid, mida kinnitab suur huvi üritust kajastanud lugude vastu. Menukusest saab järeldada, et suudame näidata oma tugevust ja võimekust laval, kuhu oleme riigina välja jõudnud. Olgugi et formaat võib mõne aja pärast vajada värskenduskuuri, on meil olemas suurepärane koht, kus arutada väljakutseid, millega silmitsi seisame.