R, 9.12.2022

Siret Saks: sisserändest ilma loosungiteta

Siret Saks
, vandeadvokaat
Siret Saks: sisserändest ilma loosungiteta
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 32
Siret Saks
Siret Saks Foto: Erakogu

Riigil ei ole lubadustele vaatamata siiani läbipaistvat ja kõigile arusaadavat ametkondade ülest tegevuskava välisvärbamise lihtsustamiseks, kirjutab advokaadibüroo Rask vandeadvokaat Siret Saks.

Ilusad paberid, hall reaalsus. Erinevad Eesti riiklikud tegevus - ja arengukavad (näiteks «Made in Estonia 3.0» ja «Eesti ettevõtluse kasvustrateegia 2014-2020») märgivad Eesti kodaniku elujärje parandamiseks ühe selge ja olulise vajadusena välisinvesteeringute mahu suurendamist ning teaduse ja hariduse rahvusvahelistumist.

Konkurentsivõimekava «Eesti 2020» ja tegevuskava «Välisspetsialistide kaasamise tegevuskava 2017+ põhisuunad» toovad olulise võtmeküsimusena välja vajaduse muuta Eesti läbi sisserände lihtsustamise riigile ja majandusele vajalike talentide sihtriigiks. Juba on teisel lugemisel uus välismaalaste seadus, millega soovitakse muuta elamislubade taotlemist neile tippspetsialistidele, kes teenivad kahekordset Eesti keskmist brutopalka.

Paberimajanduse järgi näib pilt ilus ning eeldaks, et riik astub oma plaanide ja tegudega ühte sammu. Realistlik sissevaade igapäevases praktikas on sootuks inetum.

Arvukates arengukavadest kõlavate loosungite taga ei ole reaalsuses siiani kehtivat, läbipaistvat ja kõigile arusaadavat ametkondade ülest konkreetset tegevuskava välisvärbamise lihtsustamiseks. Tegelikkus on pigem selline, et riik tegeleb probleemiga alles siis, kui see on muutumas ettevõtjale väljakannatamatuks. Ja ka siis üldjuhul reaktiivselt «kosmeetilises» plaanis, kitsa sektori või ametiasutuse põhiselt, julgemata suuremate muudatuste osas vastutust võtta.

Küsitav kvoot

Eesti sisserände kvoot on alates 2015. aastast 0,1 protsenti ehk 1315 inimest aastas (varasemalt oli kvoot 0,075 protsenti aastas). Poliitikauuringute Keskus Praxis järeldas oma 2013. aasta põhjalikus uuringus seevastu, et tööjõuvajadus ainuüksi info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektoris aastani 2020 ulatub (sõltuvalt stsenaariumist) 6661 töötajast 8456 töötajani. Teiste sõnadega oli Praxise prognoosi kohaselt perioodil 2013 – kuni 2020 vajadus ca 1000 IKT spetsialisti järele aastas.

See teadmine oli olemas 2013. aastal. Neli aastat hiljem, 2017. aastal, avaldas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et IKT-sektoris on puudu 7000 spetsialisti. Ehk siis tegelik vajadus spetsialistide järele on prognoositust kordades suurem ja erinevatel hinnangutel vaid kasvab.

Kuna IKT sektori töötajad arvati alates 2017. aasta algusest kvoodi alt välja, on riigil hea omalt poolt väita, et probleemiga on tegeletud ning sisserände piirarv ei takista nimetatud valdkonnas majanduse arengut. Valus tõde on aga see, et sisserände kvoodi alt arvati IKT spetsialistid välja alles siis kui avalik surve ja abikäte puudus muutus nii valusaks probleemiks, et mitmed juhtivad sektori suurettevõtted (näiteks Nortal ja Helmes) ja ka suurinvestorid asusid oma Eestis asuvaid (ja riigile tulusaid) IT-keskuseid teistesse riikidesse ümber kolima.

Eelarvamuste küüsis riik

Seda kahju järelevaatavalt enam pelgalt kvoodiparandustega ümber ei pööra. Ja kaugelti ei piirdu Eesti tööjõu küsimus vaid IT-sektoriga. Vaadates sektoriteüleselt tööjõu probleemi laiemalt, ei piisa meile ammu enam täiendavast 1315 inimesest aastas, et tagada riigi senine konkurentsivõime. Veelgi vähem konkurentsivõime tõstmine, mis tooks endaga poliitikute lemmiklubaduse «põliseestlase» elujärje paranemise ning riigi jätkusuutlikkuse hoidmise.

Tõsi - kvoodi alt on praegusekslisaks IKT sektori töötajatele välja tõstetud ka iduettevõtjad ja iduettevõtete töötajad ning suurinvestorid. Samuti käib pidev arutelu riigi ja erinevate survegruppide vahel selle üle, millistele tingimustele vastavat võiks uusi kitsaid sihtgruppe sisserände piirarvu alt täiendavalt välja tuua. Kuid «miskipärast» jäävad ikka mitmed palju kordi läbi analüüsitud ning tööandjate, katusorganisatsioonide poolt hästi põhjendatud teiste sektorite tööjõuvajadused riigi poolt õigeaegselt vajaliku tähelepanuta. Käesolevaks aastaks seatud sisserände piirarv täitub tõenäoliselt juba suvel. Poliitikute konservatiivsus julgemate otsuste tegemisel takerdub aga poliitreitingute hoidmise taha, sest kvoodi «kangutamine» sektorite üleselt oleks selgelt ebapopulaarne otsus. Liiati veel ohtlik valimisaastal.

Keskmisele valijale ei ole siiani taibatud proaktiivselt selgitada, et elamisloa alusel siia saabuv sisserändaja on üldjuhul äärimiselt vajalik majanduse turgutaja, sageli oma valdkonna tippspetsialis, mitte kardetud «mugavusimmigrant». See on rahvusvaheliselt nõutud talent, kelles ainuüksi Eestis töötamise vastu huvi tekitamiseks tuleb meie tööandjatel ja ka riigil tervikuna väga palju vaeva näha. Valitsuskoridoride tagatubades saadakse sellest küll väga hästi aru, kuid avalikult otsustesse see teadmine ei kandu. Teavitustöö on tegemata, poliitreitingutega ei saa mängida.

EKRE külvab hirmu, bussijuht sõimab mustanahalist, prouad turul kardavad et hiinlased varastavad lastelastel töökohad. Samal ajal vaevleb riik edasi töökäte puuduses, rahvastikuprognoos ennustab halba. Riigijuhtide arguse eest maksavad karmi lõivu ettevõtjad ning suures plaanis kogu ühiskond tervikuna.

Mis keelt kõneleb PPA?

Kui kvoodid kõrvale jätta on eraldi valus valdkond riigipoolne elamislubade menetlusprotsess. Olen ise osalenud sadade sisserändega seotud küsimuste lahendamisel ja kahetsusväärselt tavapärased on näited, kus näiteks India rahvusest (või mis iganes kolmandatest riikidest pärit) kodanik on pandud olukorda, milles politsei- ja piirivalveameti (PPA) ametnik püüab temaga suhelda kirjalikult eesti keeles. Mis mulje jätab see riigist, mis reklaamib ennast ilmekates kampaaniates avatud ühiskonnana, kus asjad riigiametitega saavad kiiresti bürokraatiavabalt korraldatud? Küsimused ise võivad lõppastmes olla põhjendatud, kuid nende alatoon ja esitamise viis jätab sageli õhku signaali «me ei taha sind siia».

Eestisse tööle asumist kajastav informatsioon on tänaseks tänu kümnetele järjekordsetele parandustele-täiendustele-erisustele-muudatustele sedavõrd ebaselge ja killustunud, et praktikas tippspetsialist ilma kohapealse professionaalse abita omal käel sellest läbi ei murra. Mitmed viimase aja veebilehed nagu workinestonia.ee ja settleinestonia.ee täidavad väga hästi küll oma valdkonnapõhist eesmärki, kuid suunavad külastaja menetlusküsimustes lõpuks ikkagi krüptiliselt mõjuvale politsei.ee lehele, mis vajab tõsist pingutust selleks, et selles sisalduv info arusaadavalt lahti kodeerida.

PPA ametnik ise, kes sellisel puhul võiks täita selgitaja-abistaja rolli, mõjub seevastu eksamineerijana, kes lahenduste leidmise asemel otsib justkui põhjuseid, et taotlus rahuldamata jätta. Samas pole probleemiks enamasti PPA ametniku töötahe, vaid keeruline olukord, millesse ta poliitikute lugematute seaduskitsenduste/-erisuste ja kiirelt täituva kvoodimahuga surutud on. Loosungite asemel tegusid

Arengukavades seatud eesmärkide ja poliitikute valmiduse vahel nende suunas üheselt mõistetavalt liikuda, lasub täna oluline ebakõla. Ühelt poolt tuuakse mahukates strateegiadokumentides välja eesmärgid, puudujäägid ning vihjatakse ettevõtjatele, et probleemid lahendatakse. Teistpidi jätkub populistlik manööverdamine valijate suunal, kus lubatakse seista küll igakülgselt majanduskasvu eest, kuid samas välditakse otsuseid ja ohtlikuna mõjuvat vastutust.

EV100 puhul võiks tulla ka poliitikute poolt kingitus, milles püstitatud lubadused, eesmärgid ja tegevuskavad astuvad ühte jalga. Hallide paberite asemel loodaks valimisaastalt konkurentsivõime küsimusega tegelemist mitte vaid reklaamloosungite ja propaganda tasandil, vaid läbivalt ja otsustavalt ka reaalelus.

Märksõnad
Tagasi üles