Tallinna Sadama peahoone

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Ülehomme lõppev Tallinna Sadama (TS) aktsiate avaliku esmaemissiooni (IPO) märkimisvahemik (1,40–1,80 eurot aktsia) on investoritele üllatavalt soodne. Ettevõte on lubanud maksta järgmisel kahel aastal dividende vähemalt 30 miljonit eurot, mis teeb aktsia eeldatavaks dividenditootluseks 6,3 kuni 8,1 protsenti.

Investori poolelt vaadatuna peaks tegemist olema hea või väga hea investeeringuga ja tootluse poolest tuleks ehk selles näha pigem võlakirja kui aktsiat.

Miks siis teeb TS, aga ka riik, investoritele nii helge pakkumise? Arvan, et TSi finantsnõustajad otsustasid erilisi riske mitte võtta ja minna kindla peale.

Asi on selles, et investeerimispankuritel ja investoritel on väga keeruline TSi aktsiat hinnata. Börsil on maailmas üksikuid sadamaid ning ka TSi äritegevus on teistest sadamatest mõnevõrra erinev. TSi emissiooni tutvustavas esitluses võrreldakse ettevõtte tulemusi peale sadamate oma ka lennujaamade ja laevafirmadega.

Välisinvestoreid võiks teha ettevaatlikuks, et likviidsus on meie börsil olematu ja kuigi oleme euroala liige, ei kuulu me finantsturgude arengutaseme järgi isegi mitte arenevate turgude hulka, vaid oleme hoopis nn ääreturud (ingl k frontier markets).

Aktsia kõige suurem risk ongi poliitiline risk, sest kaks kolmandikku Tallinna Sadama aktsiatest jääb riigile.

Eks nendest ja ilmselt veel mitmest kaalutlusest lähtudes müüaksegi investoritele rämpsvõlakirjadega ühesugust tootlust pakkuvat, kuid loodetavasti vähemriskantset väärtpaberit nii odavalt.

Aktsia kõige suurem risk ongi poliitiline risk, sest kaks kolmandikku TSi aktsiatest jääb riigile. Samas on kõik väikeinvestorid samasuguste õigustega aktsionärid nagu riik ja kui riik soovib midagi ebamõistlikku, teeb ta kahju eelkõige ettevõttele, vähem aga samasugustele aktsionäridele, kui ta ise on.

Tõsi, meie börsi ajalugu pakub siin investoritele nii positiivset kui ka negatiivset näidet. Tallinna Vesi maksis kõige sügavama kriisi ajal 2010. aastal omanikutulu 1,6 eurot aktsia kohta, mis oli ülekaalukalt suurim dividendimakse vee-ettevõtte börsajaloos. Suuruselt järgmine omanikutulu, 0,90 eurot aktsia, maksti alles kolm aastat hiljem. Usun, et kriisiaegse suure dividendi taga oli Tallinna linnavalitsus, kellele kuulub ettevõttest kolmandik ja kelle eelarvesse oli lisaraha väga vaja.

Negatiivse kogemuse said investorid, kui Telia võttis üle Eesti Telekomi. Väikeinvestoreid telekomifirma pakkumishind ei rahuldanud, aga riik, kes oli toona ülevõtmise seisukohalt 27-protsendilise osalusega võtmeaktsionär, kauples vaid endale veel kolmeks aastaks maksudena täiendavaid rahavooge.

Kui investoritele on pakkumine hea, siis kas see tähendab, et müüja poolelt vaadatuna on see nigel ehk pakkumishind liiga madal? TS saab pakkumisest saadavast rahast väikese osa, aga nende sõnul on IPO eesmärgid muud, mitte raha. Riik oleks võinud kõrgema hinna korral rohkem saada, ent siis võib tekkida oht, et pakkumine ebaõnnestub. Seda ei saa riik lubada.