Ainar Ruussaar: Kaukaasia vangid

Ajakirjanik Ainar Ruussaar. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Heas mõttes võiksime me olla iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava Taga-Kaukaasia vangid ning selle piirkonna võlusid rohkem nautida. Paraku jäävad meile isegi kohapeal olles tähelepanuta nende riikide ja rahvaste valud. Seda Kaukaasia vangistust võib iseloomustada sõnadega sõda, korruptsioon, vaesus ning Venemaa mõju.

Üha rohkem eestlasi on avastanud enese jaoks Gruusia ilu, vähem on neid käinud Armeenias ja Aserbaidžaanis, ehkki kõiki kolme iseloomustab haruldaselt maitsev köök, vana ja võimas kultuurikiht, tohutu veinivalik, odavad hinnad, aprillis algav ja oktoobris lõppev suvi ning siiras armastus eestlaste vastu.

Heas mõttes võiksime me olla mitte ainult Gruusia, vaid kogu iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava Taga-Kaukaasia vangid ning selle piirkonna võlusid Hispaaniale vahelduseks rohkem nautida. Paraku jäävad meile isegi kohapeal olles tähelepanuta nende riikide ja rahvaste valud, mis on nad vangistanud juba viimased 30 aastat. Seda Kaukaasia vangistust võib iseloomustada sõnadega sõda, korruptsioon, vaesus ning Venemaa mõju.

Aserbaidžaan, Armeenia ja Gruusia täna kuuma sõda ei pea, aga püssirohutünn on pilgeni täis ja piisab vaid ühest tikutõmbest, kui see taas plahvatab. Nõukogude Liidu suure murenemise algus 1988, kui lisaks sõjale Abhaasias, Osseetias ja Karabahhis tekkisid Taga-Kaukaasia riikides ka tugevad sisemised vastuolud, mis Gruusias ja selle naaberriikides lõppesid mõni aasta hiljem ohvreid nõudnud kodusõjaga.

Korruptsioon on Kaukaasias olnud pikka aega osa igapäevaelust ja ei puuduta ainult poliitikat ning äri, vaid ka tavalisi inimesi. Näitlikult tähendab see, et kui külaelanikud ei maksa pumbajaama direktorile väikest ent regulaarset andamit, siis kraanist vett ei tule. Gruusia on korruptsiooniga võitluses olnud kõige edukam, aga rikkas naftariigis Aserbaidžaanis ei jõua jõukusest 90 protsendi elanikeni just palju.

Nende riikide ostukeskustes on hinnad enamasti vähemalt poole odavamad kui Eestis, aga liiga pikki järjekordi ei ole ma märganud. See-eest tegutsevad kõikjal arvukad pagariputkad, kust saab osta maitsvat ent odavat valget leiba. Leib ja kõige erinevad aiasaadused ongi igapäevane põhitoit, liha ilmub lauale paremal juhul nädalavahetusel, halvemal juhul tähtpäevadel. Gruusias tihemini, naaberriikides harvem. Ma tõesti ei tea, millise simsalabimi abil sealsed üksikud pensionärid ikka veel elus on.

Ja muidugi Vene mõju. Kümne-aasta tagune sõda Gruusias on veel värskelt meeles. Karabahhi konflikt oleks ilma Venemaa huvita ilmselt ammu positiivselt lahti külmutatud. Üks mu aserist tuttav arendas teooriat, et Venemaa nõuab Kaukaasia maadelt nende iseseisvuse säilitamise eest umbes 20 protsendilist territoriaalset lõivu. Gruusia ja Aserbaidžaaniga ongi nii läinud, Armeenias on Vene sõjaväebaasid.

Mina loodan, et uhkete kaukaaslaste vangistuse ahelad muutuvad siiski ajapikku lõdvemaks.