Üha rohkem eestlasi on avastanud enese jaoks Gruusia ilu, vähem on neid käinud Armeenias ja Aserbaidžaanis, ehkki kõiki kolme iseloomustab haruldaselt maitsev köök, vana ja võimas kultuurikiht, tohutu veinivalik, odavad hinnad, aprillis algav ja oktoobris lõppev suvi ning siiras armastus eestlaste vastu.
Heas mõttes võiksime me olla mitte ainult Gruusia, vaid kogu iseseisvuse 100. aastapäeva tähistava Taga-Kaukaasia vangid ning selle piirkonna võlusid Hispaaniale vahelduseks rohkem nautida. Paraku jäävad meile isegi kohapeal olles tähelepanuta nende riikide ja rahvaste valud, mis on nad vangistanud juba viimased 30 aastat. Seda Kaukaasia vangistust võib iseloomustada sõnadega sõda, korruptsioon, vaesus ning Venemaa mõju.
Aserbaidžaan, Armeenia ja Gruusia täna kuuma sõda ei pea, aga püssirohutünn on pilgeni täis ja piisab vaid ühest tikutõmbest, kui see taas plahvatab. Nõukogude Liidu suure murenemise algus 1988, kui lisaks sõjale Abhaasias, Osseetias ja Karabahhis tekkisid Taga-Kaukaasia riikides ka tugevad sisemised vastuolud, mis Gruusias ja selle naaberriikides lõppesid mõni aasta hiljem ohvreid nõudnud kodusõjaga.
Korruptsioon on Kaukaasias olnud pikka aega osa igapäevaelust ja ei puuduta ainult poliitikat ning äri, vaid ka tavalisi inimesi. Näitlikult tähendab see, et kui külaelanikud ei maksa pumbajaama direktorile väikest ent regulaarset andamit, siis kraanist vett ei tule. Gruusia on korruptsiooniga võitluses olnud kõige edukam, aga rikkas naftariigis Aserbaidžaanis ei jõua jõukusest 90 protsendi elanikeni just palju.