Jean-Claude Juncker.

FOTO: Geert Vanden Wijngaert / AP /Scanpix

Roosapilveline Euroopa Liit on kriisis ja tulekul on riikide jagamisvalitsused, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner. 

On meil üks president. Ei, mitte Kadrioru perenaine, vaid Brüsselis resideeruv. Ahjaa – neid on seal ju mitu. Aga, alustame ELi rikkaima riigi Luxembourgi elustandardiga ära hellitatud (küll teeb kadedaks!) Jean-Claude Junckerist.

Piinlik on vaadata, kuidas krillisilmne ELi Komisjoni president Juncker, direktiivipakk kaenlas, lohistab end kaamerate vihku, musitab, kallistab ja patsutab kõik riigijuhid läbi (kus küll on #metoo valvekoerad?), astub puldi taha ja alustab.

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Suurbritannia peaminister Theresa May. 

FOTO: EU2018BG/SIPA / EU2018BG/SIPA

Et millest Juncker alustab? Noh – vahet pole. Peale ühtse, ümmarguse ja roosa Euroopa maalimist jõuab ta ikka samasse – minu sõber Vladimir Vladimiri poeg on täitsamees ja teie, ida-eurooplased ärge klähvige nii hirmsasti, las ehitab oma torusid ja sildasid, pealegi on meil Lääne-Euroopas maagaasi vaja, meil pole põlevkivi, millega taevast tahmata.

Ja nüüd tõsilugu, millega junckerlased jõudsid mind ja hulga kaasmaalasi järjekordselt välja vihastada. Teadagi, on eestlased muruniitjarahvas. Nii minagi, läksin oma streikiva muruniidukiga remonti. Ja mis ma näen-kuulen – remondiootel seisab hulk mittetöötavaid muruniidukeid. Selgus – mootorid nässus ja põntsu on pannud mingi eurodirektiiv ärasolgitud kütusest (bensiinile on lisatud biokütust).

Kust pidid meie murueide tütred-pojad teadma, et niidukitesse valatav bensiin pole enam endine ja uutmoodi eurokütus sööb mootori ära. Kusagil mainiti küll, et kuna meie autopark on samasugune nagu Soomes, siis uus kütus ei tohiks automootoreile kahju tekitada. Ehk – kui soomlased said hakkama, pole ka meil mõtet viriseda. Kui kartus on suur, ostke bensiini 95 asemel 98 – soovitas maanteeamet (erinevus kajastub teadagi ka hinnanumbrites).

Üha sagedamini küsin endalt - mida kuradit need meie eurosaadikud seal Brüsselis-Strasbourgis istuvad!?

Hiinlased ja ameeriklased tossutavad nii kuis jaksab (ja valitsevad maailma), aga kusagil püütakse pingsalt keeta jäätmevaba suppi ühes suures podisevas reostunud katlas. Aga pole hullu – direktiiv täidetud, saame Brüsselist kiita – tublid olete! Samas, teise suupoolega antakse Eesti vaata et kohtusse riigieelarve mingi null-komalise defitsiidi pärast (aga Kreeka eelarvetest ärme räägi!).

Üha sagedamini küsin endalt: mida kuradit need meie eurosaadikud seal Brüsselis-Strasbourgis istuvad!? Aga kohe ka ütlen. Meenub aastatetagune visiit Eesti saadikuile Brüsselis. Pärast viieminutilist euroopavestlust eurosaadiku kabinetis (jätan nime mainimata), lausus ta, et kiirustab fraktsiooni nõupidamisele. Pärisin – kas arutate toetuste võrdsustamist meie põllumeestele? Vastus jahmatas – ei, seekord arutame kuidas ühes Aafrika riigis (vist Nigeeerias) peaksid mehed kondoome kasutama.

Kuulen toolide kolinat, kui kõik meie kuus saadikut ärritunult püsti kargavad – olge mureta, see seik juhtus enne teid ja pealegi ma täitsa usun, et Brüsselis arutatakse ka muid teemasid peale aafriklaste seksuaalkasvatuse. Ometi, kas on kunagi mõni meie eurosaadik tõusnud soojalt toolilt püsti ja öelnud selges eesti keeles – ei, sõbrad eurooplased, see asi meile ei sobi, sest eesti rahva säilimise huvides käib see asi teisiti!

Nüüd kuulen püsti kargamas valveeurooplast Ahto Lobjakat. Mis asja – tahate ungarlaste-poolakate kombel vastu hakata ühtsele (vasak)liberaalsele europoliitikale – kuulen vaimukõrvas?

Jagamismajandus toob ka jagamisvalitsused

Eesti riik on tupikus ja kriisis – just nii kõlas Lobjaka seisukoht tänasest olukorrast riigis. Sellise järelduseni on teda viinud tänane manifestide ja protestiaktsioonide lainetus. Selles on Lobjakal õigus, et erakonnademokraatia on kriisis, kuid see ei tähenda riigikriisi. Teisisõnu – üritatakse võtta klassikalised relvad kartellierakondadelt ja pakutakse asemele uusi juhtimismudeleid, mis on ühiskonna arengu seisukohalt igati positiivne.

Seega, parteidekriis ei tähenda, et Eesti riik oleks kreenis ja kiivas. Meil on jätkuvalt tervemõistuslikke inimesi, kes grupiti ja üksikult on valmis uuendusteks ja valima selleks sobivamaid teid ja vahendeid. See on uuenemine, mitte mädanemine. Eesti 200 algatusgruppi ja riigireformi sihtasutust võib ka nimetada alternatiiviks, kuid pigem on need loomuliku arengu nähtused, mida praegune maailmakorraldus nõuab.

Kõiki Euroopa eri riike ikka vägisi ühe banaanikõveruse sisse ei suru. 

Kui klassikalist majandusmudelit raputas jagamismajandus ja pangandus-rahamajandust ootab ees sama, siis on selge, et ka riigijuhtimisse tulevad uutmoodi jagamisvalitsused. Grupeeringud nii erasektorist, avalikust sektorist ja teadusasutustest on valmis pakkuma riigikorralduslikke teenuseid.

ELi roosalt udupilvelt on aeg maha sadada ja jalgele maanduda. Alles see oli, kui Saksamaa nägi pool aastat hirmsat vaeva, et valitsus kokku saada. See on siis Euroopa Liidu vedur, kusjuures vedurijuhi nimi oli kõigile ja kogu aeg teada (no kes muu, kui Angela Merkel!), kuid polnud vaguneid, et sõitma hakata. Nüüd siis vedur tossutab, aga kuhu sõidab, ei tea isegi sakslased oma kodumaal.

Nüüd on sama jama Itaalias, kus püütakse võimu luua vasakust äärest parema servani. Häda on isegi nii suur, et kutsutakse appi surematut korruptanti Silvio Berlusconit.

Kõiki Euroopa riike ikka vägisi ühe banaanikõveruse sisse ei suru. Kui tahetakse vähegi maitsvamat suppi keeta, tuleb tulele panna uus pada. Seniks aga ühisabi näljasuppi – head isu!