Euroopa kaart euro tagaküljel

FOTO: SCANPIX

Mitme kiirusega Euroopa asemel peaks sihiks võtma «mitme rajaga Euroopa», mis lubaks liikmesriikidel valida paljude võimaluste vahel, kirjutab investor ja filantroop George Soros.

Euroopa Liit on vajunud eksistentsiaalse kriisi mülkasse. Viimasel kümnel aastal on valesti läinud kõik, mis vähegi minna sai. Kuidas ometi jõudis Euroopa sõjajärgsest rahust ja õitsengust välja kasvanud poliitiline projekt niisugusesse seisu?

Minu noorusajal kujundas vähene visionääride seltskond eesotsas Jean Monnet'ga algse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kõigepealt Euroopa ühisturuks ja siis Euroopa Liiduks (EL). Minu põlvkonna inimesed toetasid seda tulihingeliselt.

Mina ise pidasin ELi avatud ühiskonna idee kehastuseks. See kujutas endast võrdsete riikide vabatahtlikku ühendust, kes olid tulnud kokku ja ohverdanud üldise hüvangu nimel osa suveräänsusest. Mõte Euroopast kui avatud ühiskonnast põleb minu sees seniajani edasi.

Kuid tundub, et pärast 2008. aasta finantskriisi kaotas EL tee. Liit läks eelarvete kokkutõmbamise teed pidi, mis tõi kaasa eurokriisi ning muutis eurotsooni keeditoride ja deebitoride ühenduseks. Kreeditorid seadsid tingimused, mida deebitorid pidid täitma, kuid ei suutnud täita. See omakorda tekitas nende vahele suhted, mis polnud ei vabatahtlikud ega võrdväärsed, st olid täiesti vastupidised kreedole, millele kogu EL oli rajatud.

Kõige selle tagajärjel peavad paljud noored praegu ELi vaenlaseks, kes on jätnud nad ilma nii töökohast kui ka turvalisest ja väljavaateid pakkuvast tulevikust. Populistlikud poliitikud on pahameelt osavalt ära pruukinud ning asutanud Euroopa-vastaseid erakondi ja liikumisi.

Siis saabus 2015. aasta ja rändevoog. Esialgu tundsid paljud inimesed kaasa põgenikele, kes pagesid poliitiliste repressioonide või kodusõja eest, aga nad ei soovinud siiski, et sotsiaalsüsteemi ülekoormuse tõttu hakkaks kannatama nende enda elu. Peagi purunes ka illusioon, et võimud suudavad kriisiga toime tulla.

Horvaatiast tulnud migrantide mass Sloveenias 2015. aastal

FOTO: Scanpix

See tõi näiteks Saksamaal kaasa paremäärmusliku Saksamaa Alternatiivi (Alternative für Deutschland, AfD) järsu tugevnemise, nii et see kerkis riigi suurimaks opositsioonierakonnaks. Itaalias juhtus hiljaaegu samamoodi ning poliitilised tagajärjed olid veel hukatuslikumad: Euroopa-vastased erakonnad Viie Tähe Liikumine ja Liiga peaaegu tulid juba võimule. Itaalia olukorda ei ole see parandanud ning nüüd ootavad poliitilisse kaosesse mattunud riiki ees uued valimised.

Põgenikekriis külvas segadust ja kaost kogu Euroopas. Põhimõttelagedad juhid on seda ära kasutanud isegi sellistes riikides, mis pole õieti põgenikke vastu võtnudki. Ungaris näiteks rajas peaminister Viktor Orbán enda tagasivalimise kampaania valesüüdistusele, nagu oleksin mina kavatsenud Euroopa, kaasa arvatud Ungari, üle ujutada muslimipõgenikega.

Orbán ise esitab ennast nüüd kristliku Euroopa kaitsjana, kes vastustab muu hulgas väärtusi, millele tugineb EL. Ta on üritanud enda kätte saada liidrirolli Euroopa Parlamendis enamuse moodustavate kristlik-demokraatlike erakondade seas.

Ühendriigid on omalt poolt ELi probleeme ainult teravdanud. Ühepoolselt 2015. aasta Iraani tuumakokkuleppest taganedes purustas president Donald Trump sisuliselt Atlandi-ülese alliansi. See on niigi mitmelt poolt surve all Euroopas tekitanud lisapingeid. Enam ei saa pidada retoorikaks lauset, et Euroopa seisab silmitsi eksistentsiaalse ohuga – nüüd on see juba karm reaalsus.

Mida ette võtta?

Euroopa ees seisab kolm pakilist probleemi: põgenikekriis, Euroopa majanduse arengut pärssiv kasinuspoliitika ning territoriaalne lagunemine, mille näide on Brexit. Põgenikekriisi kontrolli alla saamine oleks ehk alustuseks parim, mida ette võtta.

Ma olen alati pooldanud mõtet, et põgenike paigutamine Euroopas peab käima täieliku vabatahtlikkuse alusel. Liikmesriike ei saa sundida vastu võtma põgenikke, keda nad ei taha vastu võtta, ning põgenikke ei saa sundida asuma riikidesse, kuhu nad ei taha asuda.

See aluspõhimõte peaks juhtima kogu Euroopa rändepoliitikat. Samuti peab Euroopa kiiresti reformima Dublini süsteemi, mis asetab ebaõiglaselt suure koormuse Itaaliale ja teistele Vahemere riikidele, millel on hukatuslikud poliitilised tagajärjed.

Itaalia-Prantsuse piiri ääres oli 2015. aasta juunil eriti pinev seos. Nimelt ajasid Itaalia korrakaitsjad jõuga minema mitusada Aafrika sisserändajat, kes olid mitu päeva piiril laagris, lootuses jätkata teed põhja poole. Pildil meelt avaldav migrant hoidmas plakatit, millel on kirjas «Me ei lähe tagasi»

FOTO: Scanpix

EL peab kaitsma oma välispiiri, kuid hoidma selle avatuna õiguspäraste migrantide ees. Liikmesriigid omakorda ei tohi sulgeda sisepiire. Mõte «Euroopa kindlusest», mis on suletud nii poliitilistele põgenikele kui ka majandusmigrantidele, ei lähe üksnes vastuollu Euroopa ja rahvusvahelise õigusega, vaid on ka täiesti ebareaalne.

Euroopa soovib ulatada abikäe Aafrikale ja muule arengumaailmale, pakkudes olulist abi demokraatia poole kalduvatele režiimidele. See on õige lähenemine, sest võimaldab neil valitsustel pakkuda kodanikele haridust ja töökohti, mis omakorda suurendab tõenäosust, et nad ei võta ette ohtlikku teekonda Euroopasse.

Demokraatlike režiimide tugevdamisega arengumaailmas aitaks niisugune ELi eestvedamisel teoks saav «Aafrika Marshalli plaan» ühtlasi vähendada poliitiliste põgenike hulka. See annaks Euroopa riikidele võimaluse ettenähtud korras võtta neist ja teistest riikidest vastu sisserändajaid, kes aitaksid rahuldada Euroopa majanduslikke vajadusi. Nii oleks ränne vabatahtlik nii migrantidele kui ka neid vastuvõtvatele riikidele.

Praegune pilt jääb sellest ideaalist päris kaugele. Esiteks ja kõige olulisemana puudub ELil endiselt ühtne rändepoliitika. Igal liikmesriigil on oma poliitika, mis tihtipeale läheb vastuollu teiste riikide huvidega.

Teiseks ei ole enamiku Euroopa riikide peamine eesmärk mitte demokraatliku arengu edendamine Aafrikas ja mujal, vaid migrantide voo pidurdamine. Seetõttu kulub suur osa saadaolevatest vahenditest räpaste tehingute peale diktaatoritega, kellele antakse meelehead, et nad takistaksid migrantidel oma riigi territooriumi läbida või võtaksid kasutusele repressioonid, et nende enda kodanikud ei lahkuks. Pikema aja peale tekitab see veel enam poliitilisi põgenikke.

Kolmandaks napib hirmsal kombel raha. Vähegi mõistlik Aafrika Marshalli plaan nõuaks vähemalt 30 miljardit eurot aastas ja seda õige paljude aastate jooksul. ELi liikmesriigid suudavad sellest välja panna ainult murdosa. Kust siis see raha tulema peaks?

Siinkohal on tähtis tõdeda, et põgenikekriis on üleeuroopaline probleem, mis nõuab üleeuroopalist lahendust. EL krediidireiting on väga kõrge ja laenuvõime peaaegu kasutamata. Millal seda veel kasutada, kui mitte eksistentsiaalse kriisi korral? Ajaloos on riigivõlg ikka sõja ajal tunduvalt kasvanud. Tuleb muidugi möönda, et riigivõla suurendamine on vastuolus kehtiva seisukohaga, mis pooldab kasinust, ent kasinus on ise üks neid tegureid, mis on Euroopa kriisi tõuganud.

Saksamaa niinimetatud võlakell selle aasta jaanuari seisuga

FOTO: Scanpix

Viimase ajani võis väita, et kasinus avaldab mõju: Euroopa majandus edeneb tasapisi ja Euroopa peab lihtsalt edasi pingutama. Kuid ettepoole vaadates seisab Euroopa nüüd silmitsi Iraani tuumakokkuleppe kollapsi ja Atlandi-ülese alliansi hävinguga, mis ilma igasuguse kahtluseta mõjutavad negatiivselt Euroopa majandust ja tekitavad muidki raskusi.

Dollari tugevus põhjustab juba praegu kapitali pagemist arenevatelt turgudelt. Meid võib ees oodata uus suur finantskriis. Uue Marshalli plaani Aafrikale ja muule arengumaailmale pakutav majanduslik stiimul tuleks just õigel ajal. Seepärast ma idee sellist plaani rahastada just praegu välja käingi.

Üksikasjadesse laskumata tahaksin märkida, et ettepanek sisaldab endast üht nutikat võtet, spetsiaalselt meetodit, mis lubaks ELil saada finantsturgudelt raha väga soodsa intressiga, ilma et tuleks võtta otseseid kohustusi enda või liikmesriikide nimel. See tuleks märkimisväärselt kasuks ka arvepidamisel. Aga kuigi tegu on innovatiivse ideega, on seda juba edukalt kasutatud teistsuguses kontekstis, nimelt omavalitsuste võlakirjadena USAs ja nõndanimetatud paiskrahastamisena (surge funding) nakkushaigustega võitlemisel.

Ent minu peamine mõte on siin järgmine: Euroopa peab ette võtma midagi drastilist, et eksistentsiaalne kriis üle elada. Või kui lihtsamalt öelda, siis tuleb ELil ennast uuesti üles leida.

See algatus peab olema siiras ja lähtuma rohujuuretasandilt. Söe- ja teraseühenduse muutmine Euroopa Liiduks oli ülalt ette võetud algatus ja see andis imelisi tulemusi. Aga aeg on muutunud. Tavalised inimesed tunnevad ennast kõrvale jäetuna. Meil läheb praegu tarvis koostööd, milles Euroopa asutuste ülalt tulev algatus liituks alt, otse valijaskonnalt lähtuvate algatustega.

Ma olen seni kolmest pakilisest probleemist puudutanud kaht. Üle jääb territoriaalne lagunemine, mille näiteks on Brexit. See on tohutult kahjulik protsess, mis teeb halba mõlemale poolele. Kuid selle üleüldise kaotuse saab muuta üleüldiseks võiduks.

Brexiti-vastane meeleavaldaja Suurbritannia pealinnas Londonis

FOTO: Scanpix

Lahutus võtab omajagu aega, arvatavasti üle viie aasta, mis on lausa igavik poliitilises mõttes, eriti veel nii revolutsioonilisel ajal nagu praegu. Muidugi on lõppkokkuvõttes Briti kodanike otsustada, mida nad tahavad, aga parem oleks, kui nad jõuaksid selles selgusele võimalikult ruttu. See on algatuse «Britanniale parim» (Best for Britain) siht. Ma toetan seda algatust. See algatus võitles parlamendihääletuse eest, mis näeks muu hulgas ette võimaluse mitte lahkuda EList enne Brexiti viimse kui ühe detaili paikapanemist.

Suurbritannia osutaks Euroopale suure teene, kui ütleks Brexitist lahti ega tekitaks Euroopa eelarvesse raskesti täidetavat tühimikku. Briti kodanikud peavad seda aga tegema veenva ülekaaluga, et neid jälle Euroopas tõsiselt võetaks. Seepärast ongi «Britanniale parima» põhiline eesmärk valijate kaasatõmbamine.

Majanduslikud kaalutlused ELi jääda on õige tugevad, aga see on selgunud alles viimastel kuudel ja selle arusaama juurdumine võtab veel aega. Senikaua tuleks ELil endal muutuda organisatsiooniks, millega ka sellised riigid nagu Suurbritannia tahaksid liituda, sest nii tugevneksid ühtlasi poliitilised argumendid.

See Euroopa erineks praegusest kahes olulises mõttes. Esiteks oleks selge vahe ELi ja eurotsooni vahel. Teiseks tunnistataks, et euro ees seisab hulk lahendamata probleeme, mis ei tohi aga purustada Euroopa projekti kui sellist.

Euroopa Keskpanga peahoone Frankfurdis

FOTO: Scanpix

Eurotsooni taga seisavad iganenud lepingud, mille järgi kõik ELi liikmesriigid peaksid eurole üle minema, kui täidavad vastavaid nõudeid. See on tekitanud absurdse olukorra, kus selliseid riike nagu Rootsi, Poola ja Tšehhi, kes on selgelt välja öelnud, et ei kavatse eurole üle minna, nimetatakse ja koheldakse jätkuvalt «ühinemiseelsetena».

See ei ole puhtkosmeetiline muudatus. Praegune raamistik on teinud EList organisatsiooni, mille tuumiku moodustab eurotsoon, mille suhtes ülejäänud liikmesriigid on alamas positsioonis. Vaikimisi aimub selle taga eeldus, et ehkki liikmesriigid võivad liikuda eri kiirusega, liiguvad nad ometi sama sihtmärgi poole. See jätab täiesti tähelepanuta tegelikkuse, milles juba õige mitu ELi liikmesriiki on otsesõnu tagasi lükanud ELi «aina tihedama liidu» sihi.

Sellest sihist tuleks loobuda. Mitme kiirusega Euroopa asemel peaks sihiks võtma «mitme rajaga Euroopa», mis lubaks liikmesriikidel valida paljude võimaluste vahel. Sellel oleks ulatuslik positiivne mõju. Praegu suhtutakse koostöösse eitavalt: liikmesriigid soovivad pigem oma suveräänsust kinnitada kui seda veel enam loovutada. Aga kui koostöö annab soodsaid tulemusi, võib see tunne muutuda, ning mõnedki sihtmärgid, näiteks kaitseküsimused, millega praegu tegelevad ainult asjahuviliste riikide kooslused, tõmmata ligi kõiki liikmesriike.

Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel

FOTO: Scanpix

Ränkraske tegelikkus võib sundida liikmesriike seadma ELi säilitamise kõrgemale enda riiklikest huvidest. Seda nimelt õhutaski tegema Prantsusmaa president Emmanuel Macron Aacheni kõnes Karl Suure auhinna kättesaamisel. Tema ettepanekut toetas ettevaatlikult Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, kes teab hästi, kui tugev opositsioon teda kodumaal ees ootab. Kui Macroni ja Merkelit kõigist takistusist hoolimata edu saadab, astuvad nad otse Monnet' ja tema väikese visionääride seltskonna jälgedes. Kuid niisuguse kitsapiirilise rühma asemel peavad tänapäeval olema alt tärganud ulatuslikud Euroopa-meelsed algatused. Mina ja minu avatud ühiskonna fondide võrgustik aitame neile algatustele igal võimalikul moel kaasa.

Õnneks teab vähemalt Macron hästi, et vajab rahva laiemat toetust ja osalemist Euroopa reformimises, nagu ilmneb tema kodanikega konsulteerimise ettepanekust. Laiahaardeline Trento majandusfestival, mida korraldavad kodanikuühiskonna rühmitused ajal, mil Itaalial puudub valitsus, seisab meil kohe 31. maist 3. juunini ees. Ma loodan, et see tuleb edukas ja annab head eeskuju kõigile teistele samasugustele kodanikuühiskonna algatustele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


George Soros on investeerimisfirma Soros Fund Management ja toetusfondide võrgustiku Open Society Foundations juht.

Copyright: Project Syndicate, 2018.

www.project-syndicate.org