Epp Maria Kokamägi koos tütar Anni Arroga.

FOTO: Erakogu

Iga pere ei vaja lemmiklooma, aga iga lemmikloom vajab peremeest
 



Koerad on ju armsad, kassid on nunnud ja üldse on kõik meie lemmikud armastust väärt. Armastus on aga ka vastutus. Hetkekirele ja mängulustile järgneb kahjuks tihtipeale tüdimus ja hülgamine, mis on lemmikloomadele traagiliste tagajärgedega.

Inimesed on väga kergekäeliselt valmis vastu võtma otsuseid asjade kohta, mida endale himustatakse, ja tihti kandub see ka elusolenditele – lemmikloomadele. Varsti saabub suvine koolivaheaeg ja väikesed põnnid hakkavad oma issidelt ja emmedelt nuruma, et võtame suvilasse või vanaema juurde või lihtsalt suveks koju selle nii nunnu kutsika või armsa karvakera kassipoja.

Tihti läheb vanematel süda härdaks ja perre võetaksegi väike loomake, kes aga sügiseks on kasvanud parajaks marakratiks ja järsku ollakse fakti ees, et linna(korterisse) seda uut pereliiget suvilast kaasa küll võtta ei taha.

Kahjuks selgub sügisel liiga tihti, et lemmikloom on olnud lapsele vaid suvine mängukann, kes siis metsa või maantee äärde maha jäetakse. Selgub, et ei vanemad ega laps ole võtnud lemmiklooma kui pereliiget. Loomake jääb truult oma peremeest ootama, keda aga enam ei tulegi… Koerad on ju truud.

Meenutagem kas või ka Hollywoodi filmiks saanud lugu koerast, kes truult ootas rongijaamas aastaid, et ta peremees astuks maha saabuvalt rongilt. Paraku oli peremees surnud ega tulnud enam kunagi. Koer ootas ja ­ootas ning ta elu mööduski rongijaamas, kus ta ka suri.

Jaapani kaastundlikud inimesed, kes koera kurba saatust teadsid, püstitasid koerakesele ja tema truudusele mälestusmärgi. Kas meie ei võiks ka siin väikesel Eestimaal olla kaastundlikud ja targad ning arvestada, et meie ühiskond ei ole ainult inimesed ja tema seadused, vaid on ka koduloomad, metsloomad, taimed, linnud, loodusvarad, meie metsad.

Miks ei suuda me ikkagi suhtuda oma väikesesse maasse respektiga, miks me ikka ei oska oma metsi puhtana hoida ja miks me ikka sügisel jätame pimeduse varjus lemmikloomi metsa ja maantee äärde?

Minu muret jagab Tallinna Ülikooli dotsent Maria Teiverlaur, kellelt ilmus 2. märtsi Postimehes väga asjakohane ja põhjalik artikkel «Kes hülgab oma lemmiklooma?». Lubage mul siinkohal tsiteerida: «Kes aga võib käituda südametult, vastutustundetult oma lemmikloomaga ja selle ükskõikselt hüljata? See on eelkõige inimene, kelle empaatiavõime on puudulikult arenenud. Termin «empaatia» (kreeka keeles empatheia) tähendab sisseelamisvõimet teiste sisemaailma ja võimet kaasa tunda ümbritsevale.

Mida vähem on inimene emotsionaalselt, tunnetuslikult arenenud ehk mida madalam on emotsionaalne intelligentsus, seda enam piirdub ta tunnetus vaid oma egoga, oma vajaduste arvestamisega. Teistega samastumine osutub sellisel juhul üle jõu käivaks.

See on madala psühholoogilise arengutaseme näitaja. Sellisel inimesel on raske asetada end oma kaaslase (ka looma, linnu jne) olukorda. Näiteks mõista, mida võiks tunda loom, keda lüüakse; viiakse autoga kuhugi metsa vahele ja visatakse ta seal maha, et temast lahti saada jne.

Peab rõhutama, et kes on valmis alatuks teoks loomaga, on seda psühholoogiliselt valmis tegema ka inimestega, kui just kartus seaduse ees, kultuurinormid jne seda ei ohjeldaks.

Teiste inimestega suheldes võib meil ilmneda silmakirjalikkust omakasu nimel. Seetõttu võib teatud seltskonnas ka väga madala empaatilisusega inimene demonstreerida südamlikkust loomade kohtlemisel, mis talle tegelikult pole omane.

Nagu teada, toovad aga aeg ja teod ikkagi meie loomuse esile. Ja võib julgelt väita, et loomad «näevad» meie tõelist olemust rohkem kui inimesed, kellest me sõltume ja kellele tahame nii teadlikult kui ka alateadlikult näidata oma positiivset palet.»

Nõustun kõigega, mida Maria Teiverlaur selles artiklis kirjutab ja imetlen, kui hästi ta on analüüsinud ja ka teaduslikult tõestanud empaatia rolli meie inimloomuses. Lugege seda artiklit täies ulatuses.

Loodetavasti mõjutab see teie otsust ning paneb endalt küsima, kas ma olen piisavalt küps, et võtta endale lemmikloomana kaaslast kogu eluks. Otsus tuleb teha ausalt endasse süüvides, nii saab vältida edaspidiseid draamasid nii loomadele kui ka oma suhetele pere ja lastega, kes oma lemmiku kaotavad.

Iga pere ei vaja lemmiklooma, küll aga vajab iga loom peret, kes tema eest hoolitseb.

Koos tütar Anni Arroga disainisime heategevusprojekti «Eesti naised Ivo Nikkolole» raames kleidi, mille müügitulu suuname koostöös Eestimaa Loomakaitse Liiduga elluviidavasse sotsiaalkampaaniasse.

Kampaania eesmärk on tuletada meelde ning äratada südametunnistus, et me suhtuksime ELUSSE respektiga ja vastutustundega. Ära võta kevadel lemmiklooma, kelle sa sügisel metsa või prügikasti jätad.